Koduigatsus // Homesickness

English below ↓


3 kuud Saksamaal on läinud linnutiivul. Võrdlemisi palju küsitakse, kuidas mul koduigatsusega lood on. Niisiis otsustasin panna kirja, millised tunded mind Eestile mõeldes valdavad.

Kunagi, kui ma veel täitsa väike tüdruk olin, veetsin suve maal vanaema juures. Mäletan hästi, kuidas salaja maja taga mustsõstraid nosimas käisin ja kassilt valusalt kriimustada sain, kui kogemata talle saba peale astusin. Meenub ka see, milline argpüks ma olin. Liiga tihti jäi imeilus päikeseloojang nägemata ja metsatukast maasikad põske pistmata, mere ääres kivid vette loopimata ja kraavist põldmarjad korjamata. Seda kõike vaid seetõttu, et nii kraav, metsatukk kui meri turvalisest koduaiast väljaspool olid. Palusin alati pisarsilmi, et keegi minuga kaasa tuleks, sest üksi lihtsalt ei julgenud. Vahel tuldi, enamasti aga mitte. Tol ajal tundus see vanematest südametu ja julm, kuid täna, olles koduaiast kaugel ja maasikate korjamise asemel rinda pistmas hoopis suuremate väljakutsetega, tahan öelda aitäh neile, kes mulle “ei” ütlesid.

Aastatega on argpükslikkus minust tasapisi välja voolama hakanud ning asemele on tulnud uudishimu. Eelmisel aastal palusin argusel oma teelt täiesti kõrvale astuda ja tegin tähtsa otsuse minna välismaale. Nii õnnetult kui see ka kõlab, tahtsin enne vahetusaastat kangesti Eestist ära. Lihtsalt kaugele, kuskile mujale, kodumaast eemale. Vajasin vaheldust Eesti elust, mis päevast päeva mingil veidral põhjusel mind rahulolematuks muutis. Olin pidevalt stressis ja võrdlemisi õnnetu, suurt midagi tehtud ei saanud ja olin ennast täiesti käest ära lasnud. Midagi selle vastu ma aga ette võtta ka ei osanud. Küll aga tiksus peas mõte, et äkki vajan midagi sellist, mida Eesti mulle pakkuda ei suuda. Niisiis lendasin aastaks ära. Täna mõistan, kui õigesti ma tegin.

Kui 100 päeva tagasi oma vahetusaastat alustasin, arvasin ma, et saab väga raske olema. Teadsin, et algus tuleb täis pisaraid ja ebamugavustunnet ning miskipärast olin ennast valmis pannud selleks, et ka kohanedes ei suuda ma siin täiesti õnnelik olla. Pean tõdema, et algus polnud midagi ületamatut, vaid emotsionaalselt väga kurnav. Mõtlesin palju Eestist ja sellest, et olen siin “lõksus”, pisarad olid kogu aeg kurgus ja motivatsioon midagi teha puudus täielikult. Küll aga kurvastasin vaid 7 esimest päeva Saksamaal ja seda tegelikult mitte suurest koduigatsusest, vaid rohkem hirmust uue ees. Täna võin ma aga rahuliku südamega öelda, et olen siin kõigega rahul ja siiralt õnnelik. Pean silmad piinlikkusest maas tunnistama, et Eestit ma ei igatse. Tunnen puudust oma perekonnast, aga see on ka kõik.

Fakt on see, et Eestis oli kõik kordades lihtsam kui siin. Olin laisk ja kogu aeg pahas tujus, sest ma ei teinud mitte midagi, ei pingutanud millegi jaoks. Ma tean, et ma olen võimaline tegema ära päris palju, kui ma seda vaid tahan, Eestis olles aga ei tahtnud ma midagi muud, kui ära minna. Tunnen, et olen siin taas oma potentsiaali rohkem kasutama hakanud. Ma ei väida, et kodumaa mulle seda pakkuda ei suutnud, pigem vajasin ma lihtsalt mugavustsoonist välja astumist, et ennast taas kätte võtta. Siin teen rohkem, tahan rohkem ja püüan rohkem.

Tänase postituse lõpu tahaksin pühendada neile vahetusõpilastele, kes praegu kodust kaugel olles nukralt Eestile mõtlevad. Panen kõigile südamele, et kuigi nii vahetuspere kui sõprade ja koolikeskkonnaga peab natuke ka lihtsalt vedama, siis koduigatsusest saab võitu peamiselt ise midagi ette võttes. Mida rohkem teed ja jõuad, seda kiiremini läheb aeg. Mida aktiivsemalt kõigest osa võtad, seda vähem on sul aega mõelda kodumaal toimuvale toimuvale. Tuleb õppida tegema, siis kui ei taha ja leppima, siis kui ei saa. Tuleb õppida andma, kui keegi ei palu ja minema siis, kui ei pea. Ja viimaseks: selleks, et olla olukorraga siiralt rahul, tuleb oma süda kõigele uuele lahti teha ja lihtsalt lubada endal õnnelik olla.

Ma ei armasta eriti kirjutada sellest, mida ma siin igapäevaelus teen, sest ausalt öeldes midagi väga erilist selles ei ole. Mulle meeldib kirjutada sellest, mida ma tunnen ja mõtlen, aga tean, et kõigile seda lugeda ei meeldi. Seega, kui oled rohkem huvitatud vahetusõpilaste elust Saksamaal, siis  Dora, Frida ja Triinu blogid kajastavad pisut rohkem igapäevast. Samuti soovitan lugeda Elise blogi Uruguay kohta.

Alla kerides ka paar pilti!


3 months have gone fast. People ask me relatively much if I miss home and how do I deal with homesickness, so I’ve decided to write down what I feel when I think about Estonia.

About ten years ago when I was a little girl I spent the summer at my grandparents’ house on the countryside. I remember how I sneaked out to eat forbidden black currants behind the house and got bitten by the cat after I accidentally stepped on his paw. I also remember that I was a coward. Often I missed a beautiful sunset or didn’t go to eat the almost-ready strawberries from the local small forest, I said no to throwing stones into the sea and left the dewberries in the ditch. All that just because these places were out of the safe home garden. Almost crying, I always asked somebody to come with me because I didn’t dare to go alone. Sometimes they came, mostly not. At that time it seemed harsh and heartless from my parents but today, being far away from home and facing much bigger challenges than picking berries, I want to say thank you to those who said no to me.

As the years go by, the cowardness is slowly being replaced by curiosity. Last year I made a big decision to go abroad. As sad as it sounds, before my exchange year the only thing I wished for was to get away from Estonia. Just somewhere else, far away from my homeland. I needed a change from my life in Estonia, which, for some reason, always left me unsatisfied. I was stressed and relatively unhappy all the time, I didn’t get anything done and had completely given up on myself. I had no idea what to do to make the situation better but there was an idea in the back of my head. I thought that maybe I need something that Estonia can’t give me. So I took the decision to go away for a year. Today I understand how right that was.

100 days ago when my exchange year began and I presumed that it was going to be very difficult. I knew that the beginning would be full of tears and uncomfortable feelings and for some reason I prepared myself for not being able to be 100% happy here. I must say, the beginning was not the easiest for me, it was emotionally exhausting. I thought a lot about Estonia and how I am stuck here, I was on the edge of crying almost every second and I lacked motivation for anything. But the good thing is, that this sad period only lasted 7 days for me and thinking back now it wasn’t because if homesickness, it was the fear for all that was ahead of me. Now, after 3 months I can say I am satisfied and genuinely happy here. Eyes on the floor in slight embarassment, I must admit I don’t miss Estonia. I long for my family but nothing else.

The fact is that everything was much easier in Estonia. I was lazy and in a bad mood all the time because I did nothing, I put no effort in anything. I know that I am able to do a lot if I really want to, but the only thing I wanted a year ago was to get away from  Estonia. I feel that I am slowly starting to use my potential here again. I am not saying that my homeland was not able to give me that push, I just think that I needed to step out of my comfort zone to pick myself up again. Here I do more, I want more and try more.

The end of this post is devoted to those exchange students who sadly think about their homeland right now. I want to tell you all that even though you must have a little bit of luck with your host family and friends, you can still fight homesickness the best on your own. The more you do, the faster goes the time. The more active you are, the less time you have to think about home. You need to learn to do when you don’t want to and accept when you are not willing to. You need to learn to give when nobody is asking you to and to go when you don’t have to. And most importantly, if you really want to feel good, you need to open your heart for all the new and just allow yourself to be happy.


Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s