Lahtilaskmine // Letting go

English below ↓


Paar postitust tagasi kirjutasin, kuidas ennast tunnen ja millest mõtlen. Mainisin, et kuigi kõik on tegelikult parimas korras, on siiski kuskil ajusopis mingi veider tunne, mille päritolu ja tagamaid on raske mõista. Möödunud nädalal oli mul tavalisest rohkem aega lihtsalt asjade üle järele mõelda. Käisin koolireisil, mis, erinevalt väljasõitudest, millest Eestis olen osa võtnud, oli suures osas maailmaprobleemide ja pisut individuaalsemate teemade üle arutlemine. Kolme päevaga tuli välja suuri saladusi, mida inimesed on oma sõprade eest hoidnud, kartes halvakspanu, nii mõnigi poetas vestlusringis paar pisarat, kui jutt läks äkitselt liiga personaalseks ning paljud said mõtlemisainet ka edaspidiseks. Mina olen jätkuvalt oma peas õige pisut metsas, kuid need kolm päeva aitasid mind natuke lähemale oma tunnete mõistmisele ja nüüd oskan ehk midagi ka täpsemalt kirja panna.

Üks osa minu kuklas tiksuvast imelikust tundest on hirm. Mitte taoline hirm, mida tunned siis, kui oled pättusega hakkama saanud ja ootad, mida su kurjad vanemad asjast arvavad või tunne, mis korraks sähvatab, kui järsust mäest alla sõites ratta üle hetkeks kontrolli kaotad. Ei, see, mida ma praegu tunnen, on midagi hoopis teistsugust. Saksamaal olemine on privileeg, mida raisku lasta oleks patt. Tunnen inimesi, kes kahetsevad vahetusaastale minekut ning täna peavad aastat välisriigis tuuldevisatud ajaks. Ma ei ole pika vihaga inimene, kuid tean, et ei annaks endale ilmselt väga-väga pikka aega andeks, kui ka mina tuleksin tagasi Eestisse arusaamaga, et olen aasta oma elust raisanud. Ja pettumus poleks mitte see aeg, mille “kaotasin”, vaid teadmine, et ma ei andnud endast kõik. Ma tulin välismaale heade Eesti inimeste abiga, vanemate toetuse ja sugulaste-sõprade heakskiiduga ning mul oleks piinlik neile tunnistada, et nende panus oli asjata. Ja kuigi mind aidanud inimeste arvamus on mulle oluline, tunneksin suurimat häbi peeglisse vaadates. Just seetõttu pean ennast siin kokku võtma ning igal hommikul, olgu see siis kas peale suurepärast või läbikukkunud eilset, taas uuesti proovima.

Küll aga on jube keeruline otsast peale alustada, kui igas päevas on murekohtadeks samad asjad, mis on mind painanud juba nädalaid. Eestis olen saanud alati oma probleeme edasi lükata ja tegeleda nendega millalgi hiljem või loota, et need kaovad iseenesest. Kodumaal on mul alati keegi, kellele toetuda, kellele kurta kõik ja rohkemgi veel ning kellelt saada vahetut abi, kui olen emotsionaalselt karile jooksnud. Siin ma seda luksust endale aga lubada ei saa, seda nii keelebarjääri kui inimeste teistsuguste arusaamade tõttu. Siin olen iseenda õpetaja ja õpilane, kuulaja ja nõuandja. Ja parim, mis ma endale olen õpetanud, on see, et vahel tuleb asjadest lahti lasta. Mitte seepärast, et need sulle enam hingelähedased pole, vaid lihtsalt seetõttu, et kõike endaga kaasas kanda on liiga raske. Olen lahti lasknud mõttest, mis painas mind tükk-tükk aega. Alustasin ja lõpetasin igat päeva unistusega, et peagi istun taas oma perega õhtusöögilauas ja naeran pisarateni, sest väikevend viskab sellist kildu, et vähe pole. Aasta pole tegelikult väga pikk aeg, aga päevast päeva unistada millestki, mis on kättesaamatu, on lihtsalt rumal ja takistab siin normaalse elu elamist. Mulle kallid inimesed on alati minu südames ja vaid ühe telefonikõne või sõnumi kaugusel, kuid igapäevaselt pean nad lihtsalt natuke kõrvale panema, et siinset elu täiel rinnal nautida. Sama on ka minevikuga. Vanad harjumused, kogetud tunded ja kinnistunud arusaamad tuleb paigutada südames kohale, kus nad on olemas ja meeles, kuid mitte takistuseks uutele võimalustele. Aeg-ajalt meenutan Eestit ja rõõmustan-kurvastan vaikselt omaette, olen tänulik kõige eest, mida viimane aasta mulle tõi ja õpetas. Täna panen kogetu aga ootele ning kes teab, ehk on ka sügavaimas südamesopis pesitsevatel asjadel kuskil tulevikus oma koht..

Sellise mõttega lõpetan tänase postituse ja saadan oma kõige kallimatele üle kogu maailma tohutult häid mõtteid ja suured kallistused!


A few posts back I wrote about my feelings and what I think about. I mentioned that even though everything is actually really really good here, there is still a weird feeling in my head, which is difficult to identify. Last week I had more time than I normally do, to think my feelings through. I went to a school trip which was really different compared to the trips I have been to with my school. Main activity of the trip was to discuss over bigger and more personal problems with the whole class. With three days a lot of secrets, which had been hidden for a while, came out, some people had a tear in their eyes when the topic got too personal too suddenly and most of us have now a lot to think about and take with us to the future. I still have a small mess in my head but those three days helped me to get a bit closer to what and why I actually sense and hopefully I’ll even succeed to write them down.

One part of this strange feeling belongs to fear. Not that kind of fear which you get when you have done something extremely stupid and wait for your parents reaction to that or when you ride down a steep hill and lose control over your bike for a second. No, what I feel now, is different. Being in Germany is a privilege and it would be a sin to waste that. I know people who regret going to an exchange year and now think that they have wasted one whole year of their relatively short life. I am not a person who stays mad for a long time but I know for sure that I wouldn’t forgive myself for a loooong time if I went back to Estonia feeling as if I wasted my time here. And the dissapointment wouldn’t be the time what I “lost” but the fact that I didn’t give my all to make this year count. I came abroad with the help of generous Estonian people, with the support of my parents and with my relatives’ approval, I’d be embarassed to admit them that their contribution was pointless. And even though the opinion of the people who have helped me, is important to me, I’d be the most ashamed when I look in the mirror. This is the exact reason why I have to pull myself together and every morning, no matter if it’s after a great or failed yesterday, try again.

But it’s hard to start again if every day the same things drag you down again and again. In Estonia I could postpone my problems and deal with them later or just hope that fade away. In my homeland I always have somebody who I can lean on, to who I can tell everything and even more and from who I can get direct help if I’m down. Here are things a bit differently, both because of the language barrier and because I’m surrounded by people who see things differently than I do. I have a family to who I can talk to about anything and everything but sometimes I don’t know how to because some things can’t be explained in English. With a lot of things I have to be my own teacher and student, listener and advisor. And the best what I have taught myself so far is that sometimes you have to let go. Not because these things don’t matter to you anymore, no, they can mean a world to you, but simply because it’s too heavy to carry everything with you all the time. I have let got of a thought which haunted me for some time. I started and ended my day with dreaming about how I am again sitting in the dinner table with my family, laughing to tears because my little brother made such a good joke. A year is actually not that long period of time but constantly dreaming about something unreachable is simply stupid, time consuming and unhealthy. People I love are always in my heart and only a call or a text away, but here in my every day life I just have to put them to a side for a while to enjoy my life here. The same is with the past. I have put my old habits, feelings and opinions in my heart where they have found their place. I remember them, they’re always there but not on the way for new oppurtunities. Sometimes I think about Estonia and am happy and sad on my own. I am thankful for everything life brought me last year, it taught me a lot. But today I put everything that I experienced back to where it belongs so it can wait for its time and who knows, maybe the things that are there, patiently waiting, find their place in my future..

This is the thought I end my post with today. I’m sending tons of warm hugs and good thoughts to my loved ones all over the world!


 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s