Mõtted // Thoughts

English below ↓


Jube tore on öelda, et ma lähen nüüd välismaale ja tulen aasta pärast tagasi. 11 kuud välismaal elamine on kahtlemata kogemus omaette, see paneb noore proovile olukordades, mida kodumaal oodata ei oskaks, kuid paratamatult pole kõik alati nii lilleline, kui loodame. Juba enne tulekut valmistasin end mentaalselt ette, et siin saab olema keeruline. Pean ütlema, taas üllatusega, et reaalsuses pole ma veel pidanud millegi ületamatuga rinda pistma. Küll aga on kolm nädalat iseseisvat elu õpetanud mulle rohkem, kui oleksin osanud arvata. Paljud asjad on minu jaoks kardinaalselt muutunud.

Inglise keel oli juba Eestis peaaegu aasta aega enne vahetusaastale tulekut minu elu igapäevane osa, sest mul oli poiss-sõber ja välismaalastest sõbrad, kes eesti keelt ei kõnelenud. Siin on aga see laialdaselt üle kogu maailma kõneldav keel omandanud minu jaoks hoopis teise tähenduse. Inglise keel on minu teine eesti keel. Veel paar aastat tagasi olin inglise keele tundides rääkides väga-väga ebakindel, kuid Saksamaal on see hetkel minu jaoks kõige kindlam suhtlemisviis: hirm on kadunud, tunnen ennast seda keelt rääkides väga mugavalt ning see tuleb täiesti iseenesest. Ometi proovin seda kasutada siiski nii vähe kui võimalik, sest siia tulin siiski ju saksa keelt õppima, kuid olles väga avatud ja rääkimishimuline neiu, on ka hetki, kus terve jutu selgitan vestluskaaslastele inglise keeles.

Eestis oli mul rutiin, mis hõlmas küll kooli, kodutöid ja muud taolist, kuid nüüd mõistan, kui laisk ma tegelikult olin. Uues keskkonnas olen pidevalt rakkes igasuguste tegevustega, näiteks mängin taas flööti, mis Eestis oli viimased paar aastat nukralt sahtlis oma aega oodanud. Lisaks tegelen aktiivselt spordiga, käin ujumas ja jooksmas ning katsetan hetkel ka minu jaoks uut spordiala – käsipalli. Kahtlustan, et selle viimasega tegelen ilmselt vaid ajutiselt, kuid lubasin endale, et päris kohe seda nurka ei viska. Rutiini tekkimist toetavad minu pere harjumused: ärkame vara, sööme alati kindlatel kellaaegadel ning kõigil on välja kujunenud omad tegevused peaaegu iga päev peale kooli. Vaba aega on mul siin kõige uue kõrvalt õnneks piisavalt, kuid mitte liialt. Seda sisustan peamiselt lugemise, koduste iluprotseduuride, kitarri- ja ukulelemängu ning vabatahtliku õppimisega. Olen enda jaoks uuesti avastanud, et kui teed palju, siis jõuad rohkem.

Kõige suurem muutus on toimunud selles, kuidas ma ennast tunnen. Ma olen jätkuvalt see sama vahel kohatute naljadega noor neiu, kes armastab pisut lolli mängida ja lõbutseda, kuid ma pole enam päris see, kes ma olin kuu aega tagasi. Kuigi mul on siin pere, kes mind igati toetab ja sõbrad, kes on minu jaoks olemas, olen siin siiski täiesti omapäi. Alates momendist, kui ma lehvitasin Tallinnas oma vendadele ja emmele-issile, on minus valitsenud igal viimsel kui hetkel üks veel küllaltki võõras tunne, õigemini kombinatsioon tunnetest, mille kohalolu ma varem nii selgelt ei täheldanud. Metsikult suur vastutustunne, pidev ettemõtlemine, suurem enesekontroll ja sagedased motivatsioonikõned iseendale on saanud igapäevaseks. Ma ei tunne ennast ebamugavalt, kuid minus on juba praegu, kolme nädalada, väga palju muutunud ja see on minu jaoks paganama harjumatu. On toimunud palju positiivseid muutusi, mis teevad elu päris palju kergemaks. Ma ei hooli enam asjadest, millest hoolimine pole seda väärt ning ülemõtlemine jäi vist ka Eestisse. Ei tunne vahepeal ennast äragi… Kui varem arvasin, et olen päris iseseisev, siis see mõte on nüüd asendunud arusaamaga, et Eestis olin siiski väga suurel määral sõltuv oma kõige lähedasematest. Siin aga kallite inimeste otsene toetus puudub. Olen küll perega tihedalt kontaktis ja nad on mulle olulisemad kui eales varem, kuid nad pole ju tegelikult siin. Mul pole muud üle jäänud, kui õppida et loota saan ainult iseendale ning ainult mina olen vastutav oma tegude, tunnete ja meelestatuse eest. Pean endaga igapäevaselt tegema meeletult palju tööd, sest siin emotsionaalselt katki minna on kordades kergem kui kodumaal.

Ütlesin endale enne tulekut, et kui mul pole suuri soove, siis pole mul milleski ka pettuda. Olen enda üle meeletult uhke, et suutsin tulla Saksamaale ilma suurte lootuste ja ootusteta ning alustada puhtalt lehelt. Tulin siia väga tagasihoidlike plaanide ja realistlike mõtetega, olen endale selle eest ääretult tänulik.


It’s cool to say that now I’m going abroad and will not come back sooner than one year. Living abroad is definitely an experience. It puts a young person to a test in situations which would never happen at home, but obviously this year can’t be as perfect as I wish it to be. Before I came here, I prepared myself mentally that it will be difficult. I have to admit, again surprisingly, that in reality I haven’t faced any insurmountable problems here, yet. However, three weeks of independent life has taught me more than I imagined. Many things have changed cardinally.

English was already an everyday thing for me for almost a year before coming to Germany because I had a boyfriend and other foreign friends who didn’t speak Estonian. Still, here has this language acquired a completely different meaning for me. English is my second Estonian. Few years ago I was struggling to speak English in lessons in school but in Germany this is the most secure way for me to communicate: there’s no fear to speak, I feel comfortable speaking and it just comes automatically. However, I try to use it as little as possible because I came here to learn German. But I am a very talkative and open young woman so I have moments when I have to explain myself or tell a story in English in order to make myself understandable and take part in a conversation.

In Estonia I had a routine – I went to school, had household chores to do and stuff like that but now I realise how lazy I was. New environment makes me do more, for example I am playing flute again. Back home it stayed in a drawer and waited patiently for its time for couple of years. Addition to that, I’m now actively doing sport as well, I go swimming, running and currently I’m trying out a new thing for me, handball. I suspect that I will do that only temporarily but I promised myself that I will give it a try and not give up straight in the beginning. My daily routine has been formed thanks to my host family: we wake up quite early, we always eat together on certain times and everybody has their own activities almost every day after school. I have enough private time and leisure. I normally use it to write blog posts, read or play guitar and ukulele. I have discovered for myself that if I do more, then I can more.

The biggest change has taken place in how I feel. I am still the same girl with sometimes inappropriate jokes, who likes to play a fool and have fun but I don’t feel the same as I felt a month ago. Even though I have a family here who is always there for me and friends who support me, I’m still alone here. Not lonely, but alone, independent, out for only myself. Since the moment I waved goodbye to my Estonian family in Tallinn there has been a strange feeling inside me, specifically a combination of feelings that I never acknowledged that much. Enormous responsibility, constantly thinking forward, greater self-control and frequent motivational speeches to myself have become normal. I don’t feel uncomfortable, the changes in me just feel very unfamiliar. I have made my life so much easier with not caring too much about the things I shouldn’t care about and it seems to me that I left overthinking to Estonia, too. Some days I don’t recognise myself.. I used to think that I’m independent but now I have realised that I still depended a lot lot on my closest people. Here, the direct support from my family is not there. I talk to them often and they are more important to me than they have ever been but actually they are not here. Only way to cope has been to learn that I can only count on myself and only I am responsible for what I do, say or think. Only I can make myself feel good. I am honestly working so hard on my mindset every day because it’s so much easier to fall apart here than in Estonia, I want to prevent that and be ready in case that happens.

I told myself before coming here that if I don’t have big wishes then there is no way to dissapoint. I am so proud of myself that I came to Germany without foolish hopes and expectations and started on a ‘blank sheet’. I came here with very modest plans and realistic thoughts and I am so thankful to myself for that. It makes everything easier.


Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s