Koduigatsus // Homesickness

English below ↓


3 kuud Saksamaal on läinud linnutiivul. Võrdlemisi palju küsitakse, kuidas mul koduigatsusega lood on. Niisiis otsustasin panna kirja, millised tunded mind Eestile mõeldes valdavad.

Kunagi, kui ma veel täitsa väike tüdruk olin, veetsin suve maal vanaema juures. Mäletan hästi, kuidas salaja maja taga mustsõstraid nosimas käisin ja kassilt valusalt kriimustada sain, kui kogemata talle saba peale astusin. Meenub ka see, milline argpüks ma olin. Liiga tihti jäi imeilus päikeseloojang nägemata ja metsatukast maasikad põske pistmata, mere ääres kivid vette loopimata ja kraavist põldmarjad korjamata. Seda kõike vaid seetõttu, et nii kraav, metsatukk kui meri turvalisest koduaiast väljaspool olid. Palusin alati pisarsilmi, et keegi minuga kaasa tuleks, sest üksi lihtsalt ei julgenud. Vahel tuldi, enamasti aga mitte. Tol ajal tundus see vanematest südametu ja julm, kuid täna, olles koduaiast kaugel ja maasikate korjamise asemel rinda pistmas hoopis suuremate väljakutsetega, tahan öelda aitäh neile, kes mulle “ei” ütlesid.

Aastatega on argpükslikkus minust tasapisi välja voolama hakanud ning asemele on tulnud uudishimu. Eelmisel aastal palusin argusel oma teelt täiesti kõrvale astuda ja tegin tähtsa otsuse minna välismaale. Nii õnnetult kui see ka kõlab, tahtsin enne vahetusaastat kangesti Eestist ära. Lihtsalt kaugele, kuskile mujale, kodumaast eemale. Vajasin vaheldust Eesti elust, mis päevast päeva mingil veidral põhjusel mind rahulolematuks muutis. Olin pidevalt stressis ja võrdlemisi õnnetu, suurt midagi tehtud ei saanud ja olin ennast täiesti käest ära lasnud. Midagi selle vastu ma aga ette võtta ka ei osanud. Küll aga tiksus peas mõte, et äkki vajan midagi sellist, mida Eesti mulle pakkuda ei suuda. Niisiis lendasin aastaks ära. Täna mõistan, kui õigesti ma tegin.

Kui 100 päeva tagasi oma vahetusaastat alustasin, arvasin ma, et saab väga raske olema. Teadsin, et algus tuleb täis pisaraid ja ebamugavustunnet ning miskipärast olin ennast valmis pannud selleks, et ka kohanedes ei suuda ma siin täiesti õnnelik olla. Pean tõdema, et algus polnud midagi ületamatut, vaid emotsionaalselt väga kurnav. Mõtlesin palju Eestist ja sellest, et olen siin “lõksus”, pisarad olid kogu aeg kurgus ja motivatsioon midagi teha puudus täielikult. Küll aga kurvastasin vaid 7 esimest päeva Saksamaal ja seda tegelikult mitte suurest koduigatsusest, vaid rohkem hirmust uue ees. Täna võin ma aga rahuliku südamega öelda, et olen siin kõigega rahul ja siiralt õnnelik. Pean silmad piinlikkusest maas tunnistama, et Eestit ma ei igatse. Tunnen puudust oma perekonnast, aga see on ka kõik.

Fakt on see, et Eestis oli kõik kordades lihtsam kui siin. Olin laisk ja kogu aeg pahas tujus, sest ma ei teinud mitte midagi, ei pingutanud millegi jaoks. Ma tean, et ma olen võimaline tegema ära päris palju, kui ma seda vaid tahan, Eestis olles aga ei tahtnud ma midagi muud, kui ära minna. Tunnen, et olen siin taas oma potentsiaali rohkem kasutama hakanud. Ma ei väida, et kodumaa mulle seda pakkuda ei suutnud, pigem vajasin ma lihtsalt mugavustsoonist välja astumist, et ennast taas kätte võtta. Siin teen rohkem, tahan rohkem ja püüan rohkem.

Tänase postituse lõpu tahaksin pühendada neile vahetusõpilastele, kes praegu kodust kaugel olles nukralt Eestile mõtlevad. Panen kõigile südamele, et kuigi nii vahetuspere kui sõprade ja koolikeskkonnaga peab natuke ka lihtsalt vedama, siis koduigatsusest saab võitu peamiselt ise midagi ette võttes. Mida rohkem teed ja jõuad, seda kiiremini läheb aeg. Mida aktiivsemalt kõigest osa võtad, seda vähem on sul aega mõelda kodumaal toimuvale toimuvale. Tuleb õppida tegema, siis kui ei taha ja leppima, siis kui ei saa. Tuleb õppida andma, kui keegi ei palu ja minema siis, kui ei pea. Ja viimaseks: selleks, et olla olukorraga siiralt rahul, tuleb oma süda kõigele uuele lahti teha ja lihtsalt lubada endal õnnelik olla.

Ma ei armasta eriti kirjutada sellest, mida ma siin igapäevaelus teen, sest ausalt öeldes midagi väga erilist selles ei ole. Mulle meeldib kirjutada sellest, mida ma tunnen ja mõtlen, aga tean, et kõigile seda lugeda ei meeldi. Seega, kui oled rohkem huvitatud vahetusõpilaste elust Saksamaal, siis  Dora, Frida ja Triinu blogid kajastavad pisut rohkem igapäevast. Samuti soovitan lugeda Elise blogi Uruguay kohta.

Alla kerides ka paar pilti!

/p>


3 months have gone fast. People ask me relatively much if I miss home and how do I deal with homesickness, so I’ve decided to write down what I feel when I think about Estonia.

About ten years ago when I was a little girl I spent the summer at my grandparents’ house on the countryside. I remember how I sneaked out to eat forbidden black currants behind the house and got bitten by the cat after I accidentally stepped on his paw. I also remember that I was a coward. Often I missed a beautiful sunset or didn’t go to eat the almost-ready strawberries from the local small forest, I said no to throwing stones into the sea and left the dewberries in the ditch. All that just because these places were out of the safe home garden. Almost crying, I always asked somebody to come with me because I didn’t dare to go alone. Sometimes they came, mostly not. At that time it seemed harsh and heartless from my parents but today, being far away from home and facing much bigger challenges than picking berries, I want to say thank you to those who said no to me.

As the years go by, the cowardness is slowly being replaced by curiosity. Last year I made a big decision to go abroad. As sad as it sounds, before my exchange year the only thing I wished for was to get away from Estonia. Just somewhere else, far away from my homeland. I needed a change from my life in Estonia, which, for some reason, always left me unsatisfied. I was stressed and relatively unhappy all the time, I didn’t get anything done and had completely given up on myself. I had no idea what to do to make the situation better but there was an idea in the back of my head. I thought that maybe I need something that Estonia can’t give me. So I took the decision to go away for a year. Today I understand how right that was.

100 days ago when my exchange year began and I presumed that it was going to be very difficult. I knew that the beginning would be full of tears and uncomfortable feelings and for some reason I prepared myself for not being able to be 100% happy here. I must say, the beginning was not the easiest for me, it was emotionally exhausting. I thought a lot about Estonia and how I am stuck here, I was on the edge of crying almost every second and I lacked motivation for anything. But the good thing is, that this sad period only lasted 7 days for me and thinking back now it wasn’t because if homesickness, it was the fear for all that was ahead of me. Now, after 3 months I can say I am satisfied and genuinely happy here. Eyes on the floor in slight embarassment, I must admit I don’t miss Estonia. I long for my family but nothing else.

The fact is that everything was much easier in Estonia. I was lazy and in a bad mood all the time because I did nothing, I put no effort in anything. I know that I am able to do a lot if I really want to, but the only I wanted a year ago was to get away from  Estonia. I feel that I am slowly starting to use my potential here again. I am not saying that my homeland was not able to give me that push, I just think that I needed to step out of my comfort zone to pick myself up again. Here I do more, I want more and try more.

The end of this post is devoted to those exchange students who sadly think about their homeland right now. I want to tell you all that even though you must have a little bit of luck with your host family and friends, you can still fight homesickness the best on your own. The more you do, the faster goes the time. The more active you are, the less time you have to think about home. You need to learn to do if you don’t want to and accept if you are not willing to. You need to learn to give when nobody is asking you to and to go when you don’t have to. And most importantly, if you really want to feel good, you need to open your heart for all the new and just allow yourself to be happy.


Advertisements

Elu nagu filmis?! // My life is a movie?!

English below ↓


Eelmisest postitusest on möödas juba pea kuu aega. See tähendab vaid üht – elu on vahepeal hästi kiireks muutunud ja palju aega niisama mõtete kirja panemiseks pole olnud. Kuu aja sisse on mahutunud esimesed hindelised tööd koolis, Saksamaale kohased vaheaja alguse peod ja põnevad elamused kahest koolivabast nädalast.  Tänane postitus tuleb sõna otseses mõttes värvilisem kui eales varem, sest kogunenud on palju pilte, mida jagada tahaksin. Enne aga sellest, mis ma vahepeal täpsemalt korda saatnud olen.

Saksamaal on, tänu taevale, lausa kaks nädalat sügisvaheaega, seega pisut rohkem aega kui Eestis, et midagi toredat teha. Minu vaheaeg möödus peamiselt kodust eemal, käisin Ida-Saksamaal perega sealseid linnakesi ja loodust avastamas, samuti avanes mul imeline võimalus veeta viis päeva Hollandis. Möödunud nädalate jooksul tabasin end päris palju mõtlemast sellele, kui vedanud mul tegelikult on, et nii noorena pisut maailma avastada saan. Ringi vaadates on nii mõnigi kord tekkinud tunne, justkui elaksin filmis. Ja ometi pole ma ju Eestist teab mis kaugel… Ehk on see vaid minu elav mõttemaailm, mis mind nõnda tundma paneb, kuid vahel on küll tunne, et mu elust on puudu vaid meeleolule vastav taustamuusika.

Ühel nädalavahetusel käisin Oldenburgis Kramerfestil. Eestlasena olin taolist üritust vaid televiisorit näinud, kuid nüüd sain sellest ka ise päriselt osa. Tegemist oli suure festivaliga, mis päevasel ajal on sobiv paik kõigile – lastega peredele, noortele paarikestele, vanematele kodanikele. Pakutakse kõike head ja paremat alates erinevate söökidega (muidugi ei puudu ka sadu erinevaid sorte saiakesi) ja lõpetades igasuguse laadakraamiga, mida vaid taoliselt festivalilt soetada saab. Õhtul muutub õhkkond aga eriti filmiliseks: värvilistele atraktsioonidele lisanduvad paar promilli ja meeleolumuusika ning taevast kaunistab vägev ilutulestik. Minul õnnestus osa saada vaid päevasest osast. See pärastlõuna oli minu jaoks üks meeldejääavamaid, käisin ammulisui ringi ja muudkui imestasin.

Pildid Kramerfestist. Klõpsa peale, et näha suuremalt!

 

Vaheaja esimese nädala veetsin Hollandis, kus külastasin oma sugulast, kes seal õpib. Uuesti eesti keeles rääkimine oli alguses kergelt problemaatiline meile mõlemale, kuid viimaseks päevaks tuli juba päris kenasti välja. Peamiselt veetsime aega linnas nimega Haag, seal külastasime kohalikku randa, väga multikultuurset turgu, muuseumeid, hulgaliselt poode ja söögikohti. Kuna aga Amsterdam oli vaid 40-minutilise rongisõidu kaugusel, jõudsime ühel päeval ka sinna. Seal kõndisime ilusate tänavate vahel jalad villi ja käisime peamiste vaatamisväärsuste juures. Kohtusin nende viie päeva jooksul paljude huvitavate inimestega ning nähes sealset elu, tekkis mulgi lahkudes mõte, et ka minust võiks kunagi saada tudeng välismaal. Raske oli taas kallile inimesele head aega öelda, kuid kurbuse kummutas teadmine, et juba 9 kuu pärast kohtume taas Eestis.

Vaheaja teine pool oli samuti huvitav, käisime perega Ida-Saksamaal Harzis. See on regioon, kus palju linnakesi ja vaatamisväärsusi oli üksteisele väga lähedal – super koht turistidele. Külastasime kaevandusi, käisime ekskursioonil mineraalikoobastes, astusime sisse uhketesse lossidesse, kõndisime tohutu kõrgel sillal ja palju-palju muud. Kuue päeva sisse mahtus nii palju tegevusi, et ma ausalt öeldes kõiki enam ei mäletagi. Imekaunite vanade kitsaste tänavate vahel ja muinasjutulisel maastikul kõndides tundus taas, et elu on kui film. Ka ilmataat oli terve nädala jooksul meie vastu väga helde, soojakraadid ulatusid päeval kuni 27 kraadini. Õhtuti, kui jalad juba väsinud olid, istusime perega üheskoos laua taga ja mängisime lauamänge. Nautisin puhkust väga, sest võrreldes Eestiga oli see taas midagi uut.

Pildid Harzist. Klõpsa peale, et näha suuremalt!

Tänasel ilusal pühapäeval lubasin endal vaheaja viimase päeva auks puhkusest välja puhata ja kaua magada, et juba homme uut 10-nädalast kooliperioodi erksalt alustada. Võtsin aega, et taas teile ülevaade anda, et olen elus, terve ja õnnelik ning loodetavasti kirjutan järgmise postituse juba õige pea.


Last blog post was almost a month ago.. It can only mean one thing – I have had a lot to do and not so much time to write down my thoughts. With the past month I have written my first tests in school, met a lot of new people and collected good memories from two weeks of holiday. Today’s post is literally more colourful than it has ever been, I have taken a lot of pictures which I’d like to share with you. But first a little bit about what I did during my school-free time.

In Germany they have, thank God, two weeks of holiday. It means a bit more time than in Estonia to do something fun. I mostly spent my vacation away from home, I went to Eastern part of Germany with my family to explore the little towns and nature there. I also had an oppurtunity to go to Netherlands for five days. These past weeks I have thought a lot about how lucky I am to be able to explore the world a bit as a young person. Looking around I have felt a lot as if I lived in a movie. And I am not even so far from Estonia.. Perhaps is that just my bright imagination what makes me think that way, but sometimes I really feel that only backround music is missing from my life.

One weekend I went to Kramerfest, it took place in Oldenburg. As an estonian I had seen this kind of event only in TV, but now I could also see that with my own eyes. This is a huge festival which during the day is a place where families with children, young people and basically everybody can have fun. There is a lot of good food (of course a lot of bread) and interesting festival stuff on the tables for people to buy. In the evening the environment turns even more movie-alike: a few promills and music is added to colourful attractions and in the sky there are bright fireworks. I only went there during the day. This afternoon was one of the memorable ones, I just walked and wondered, if that’s really real. Pictures above ↑

The first week of vacation I spent in Netherlands, visiting my cousin who studies there. Speaking in Estonian again was a bit problematic at first, but on the last day we were again pretty good at that. We spent time mainly in the Hague, we went to a local beach, walked through a very multi-cultural market, visited museums and a lot of shops and restaurants. The capital of Netherlands, Amsterdam, was only a 40-minute drive away so one day we visited this city as well. We walked a lot on the famous streets and went to see the main sight-seeing places. I met a lot of new people during those five days and seeing the life they had there, I thought that maybe one day I could also go to a university to a foreign land. It was hard to say goodbye to my cousin, who is also my best friend and family, but knowing that already in 9 months we will meet again in Estonia, made me feel better.

Pictures from Holland. Click on pictures to see!

The second half of the holiday was also very interesting, we went to former East-Germany, the Harz. This is a region where a lot of small beautiful towns and sight seeing places are very near to each other – a perfect place for tourists. We went to mines and caves, visited a castle, walked on a high bridge and much much more. These six days were full of so many activities that some of them I can’t even remember anymore. Walking on the old streets and seeing a fairytale-like landscape, I felt again as I was in a movie. The weather was extremely good during the whole week, some days we even had 27 degrees. In the evenings when the legs were tired of walking, we sat around the table and played board games together. I really enjoyed the vacation, because it was something completely different compared to what I’d normally do in Estonia.
Pictures above ↑

Today, on a beautiful Sunday I allowed myself to rest from the vacation and sleep longer, so that tomorrow I can start fresh with my 10-week long school period again. In addition to sleeping I took time to give you a quick overview of my activities and tell you that I’m alive, healthy and happy.


Lahtilaskmine // Letting go

English below ↓


Paar postitust tagasi kirjutasin, kuidas ennast tunnen ja millest mõtlen. Mainisin, et kuigi kõik on tegelikult parimas korras, on siiski kuskil ajusopis mingi veider tunne, mille päritolu ja tagamaid on raske mõista. Möödunud nädalal oli mul tavalisest rohkem aega lihtsalt asjade üle järele mõelda. Käisin koolireisil, mis, erinevalt väljasõitudest, millest Eestis olen osa võtnud, oli suures osas maailmaprobleemide ja pisut individuaalsemate teemade üle arutlemine. Kolme päevaga tuli välja suuri saladusi, mida inimesed on oma sõprade eest hoidnud, kartes halvakspanu, nii mõnigi poetas vestlusringis paar pisarat, kui jutt läks äkitselt liiga personaalseks ning paljud said mõtlemisainet ka edaspidiseks. Mina olen jätkuvalt oma peas õige pisut metsas, kuid need kolm päeva aitasid mind natuke lähemale oma tunnete mõistmisele ja nüüd oskan ehk midagi ka täpsemalt kirja panna.

Üks osa minu kuklas tiksuvast imelikust tundest on hirm. Mitte taoline hirm, mida tunned siis, kui oled pättusega hakkama saanud ja ootad, mida su kurjad vanemad asjast arvavad või tunne, mis korraks sähvatab, kui järsust mäest alla sõites ratta üle hetkeks kontrolli kaotad. Ei, see, mida ma praegu tunnen, on midagi hoopis teistsugust. Saksamaal olemine on privileeg, mida raisku lasta oleks patt. Tunnen inimesi, kes kahetsevad vahetusaastale minekut ning täna peavad aastat välisriigis tuuldevisatud ajaks. Ma ei ole pika vihaga inimene, kuid tean, et ei annaks endale ilmselt väga-väga pikka aega andeks, kui ka mina tuleksin tagasi Eestisse arusaamaga, et olen aasta oma elust raisanud. Ja pettumus poleks mitte see aeg, mille “kaotasin”, vaid teadmine, et ma ei andnud endast kõik. Ma tulin välismaale heade Eesti inimeste abiga, vanemate toetuse ja sugulaste-sõprade heakskiiduga ning mul oleks piinlik neile tunnistada, et nende panus oli asjata. Ja kuigi mind aidanud inimeste arvamus on mulle oluline, tunneksin suurimat häbi peeglisse vaadates. Just seetõttu pean ennast siin kokku võtma ning igal hommikul, olgu see siis kas peale suurepärast või läbikukkunud eilset, taas uuesti proovima.

Küll aga on jube keeruline otsast peale alustada, kui igas päevas on murekohtadeks samad asjad, mis on mind painanud juba nädalaid. Eestis olen saanud alati oma probleeme edasi lükata ja tegeleda nendega millalgi hiljem või loota, et need kaovad iseenesest. Kodumaal on mul alati keegi, kellele toetuda, kellele kurta kõik ja rohkemgi veel ning kellelt saada vahetut abi, kui olen emotsionaalselt karile jooksnud. Siin ma seda luksust endale aga lubada ei saa, seda nii keelebarjääri kui inimeste teistsuguste arusaamade tõttu. Siin olen iseenda õpetaja ja õpilane, kuulaja ja nõuandja. Ja parim, mis ma endale olen õpetanud, on see, et vahel tuleb asjadest lahti lasta. Mitte seepärast, et need sulle enam hingelähedased pole, vaid lihtsalt seetõttu, et kõike endaga kaasas kanda on liiga raske. Olen lahti lasknud mõttest, mis painas mind tükk-tükk aega. Alustasin ja lõpetasin igat päeva unistusega, et peagi istun taas oma perega õhtusöögilauas ja naeran pisarateni, sest väikevend viskab sellist kildu, et vähe pole. Aasta pole tegelikult väga pikk aeg, aga päevast päeva unistada millestki, mis on kättesaamatu, on lihtsalt rumal ja takistab siin normaalse elu elamist. Mulle kallid inimesed on alati minu südames ja vaid ühe telefonikõne või sõnumi kaugusel, kuid igapäevaselt pean nad lihtsalt natuke kõrvale panema, et siinset elu täiel rinnal nautida. Sama on ka minevikuga. Vanad harjumused, kogetud tunded ja kinnistunud arusaamad tuleb paigutada südames kohale, kus nad on olemas ja meeles, kuid mitte takistuseks uutele võimalustele. Aeg-ajalt meenutan Eestit ja rõõmustan-kurvastan vaikselt omaette, olen tänulik kõige eest, mida viimane aasta mulle tõi ja õpetas. Täna panen kogetu aga ootele ning kes teab, ehk on ka sügavaimas südamesopis pesitsevatel asjadel kuskil tulevikus oma koht..

Sellise mõttega lõpetan tänase postituse ja saadan oma kõige kallimatele üle kogu maailma tohutult häid mõtteid ja suured kallistused!


A few posts back I wrote about my feelings and what I think about. I mentioned that even though everything is actually really really good here, there is still a weird feeling in my head, which is difficult to identify. Last week I had more time than I normally do, to think my feelings through. I went to a school trip which was really different compared to the trips I have been to with my school. Main activity of the trip was to discuss over bigger and more personal problems with the whole class. With three days a lot of secrets, which had been hidden for a while, came out, some people had a tear in their eyes when the topic got too personal too suddenly and most of us have now a lot to think about and take with us to the future. I still have a small mess in my head but those three days helped me to get a bit closer to what and why I actually sense and hopefully I’ll even succeed to write them down.

One part of this strange feeling belongs to fear. Not that kind of fear which you get when you have done something extremely stupid and wait for your parents reaction to that or when you ride down a steep hill and lose control over your bike for a second. No, what I feel now, is different. Being in Germany is a privilege and it would be a sin to waste that. I know people who regret going to an exchange year and now think that they have wasted one whole year of their relatively short life. I am not a person who stays mad for a long time but I know for sure that I wouldn’t forgive myself for a loooong time if I went back to Estonia feeling as if I wasted my time here. And the dissapointment wouldn’t be the time what I “lost” but the fact that I didn’t give my all to make this year count. I came abroad with the help of generous Estonian people, with the support of my parents and with my relatives’ approval, I’d be embarassed to admit them that their contribution was pointless. And even though the opinion of the people who have helped me, is important to me, I’d be the most ashamed when I look in the mirror. This is the exact reason why I have to pull myself together and every morning, no matter if it’s after a great or failed yesterday, try again.

But it’s hard to start again if every day the same things drag you down again and again. In Estonia I could postpone my problems and deal with them later or just hope that fade away. In my homeland I always have somebody who I can lean on, to who I can tell everything and even more and from who I can get direct help if I’m down. Here are things a bit differently, both because of the language barrier and because I’m surrounded by people who see things differently than I do. I have a family to who I can talk to about anything and everything but sometimes I don’t know how to because some things can’t be explained in English. With a lot of things I have to be my own teacher and student, listener and advisor. And the best what I have taught myself so far is that sometimes you have to let go. Not because these things don’t matter to you anymore, no, they can mean a world to you, but simply because it’s too heavy to carry everything with you all the time. I have let got of a thought which haunted me for some time. I started and ended my day with dreaming about how I am again sitting in the dinner table with my family, laughing to tears because my little brother made such a good joke. A year is actually not that long period of time but constantly dreaming about something unreachable is simply stupid, time consuming and unhealthy. People I love are always in my heart and only a call or a text away, but here in my every day life I just have to put them to a side for a while to enjoy my life here. The same is with the past. I have put my old habits, feelings and opinions in my heart where they have found their place. I remember them, they’re always there but not on the way for new oppurtunities. Sometimes I think about Estonia and am happy and sad on my own. I am thankful for everything life brought me last year, it taught me a lot. But today I put everything that I experienced back to where it belongs so it can wait for its time and who knows, maybe the things that are there, patiently waiting, find their place in my future..

This is the thought I end my post with today. I’m sending tons of warm hugs and good thoughts to my loved ones all over the world!


 

Oldenburg + Bösel

English below ↓


Täitunud on esimesed 4 nädalat Saksamaal! Selle auks ei kurna ma teid, armsad lugejad, millegi nii tõsise ja pikaga kui eelmisel korral.

Eelmisel nädalavahetusel külastasin perega Oldenburgi, linna, mis asub mu kodust umbes 45-minutilise autosõidu kaugusel. Keda huvitab, saab sellest armsast linnast lugeda siin. Seal oli parasjagu käimas Stadtfest (e.k. Linnafestival), mis sarnanes, kui hästi üldistada, Tartu Hansapäevadele. Müüdi head-paremat, tänavad olid täis muusikuid ja kõikjal oli tohutult inimesi. Tol korral ma mingit ülevaadet linnast ei saanud, sest veetsime seal vaid paar tundi inimeste keskel jalutades ning peale seda külastasime mu host-isa venda, kelle pere juurde me tegelikult Oldenburgi läksimegi. Eile, laupäeval käsisin selles väga armsas linnas aga koos sõbrannadega rahakotte kergendamas. Seekord nägin küll pisut rohkem, kuid siiski pigem vaid kesklinna, kus paiknesid minu lemmikpoed Zara ja Mango ning Eestist tuttav restoran Vapiano. Kõhud täis, rahakotid tühjad ja silmad kinni vajumas – nii lahkusime peale kuut tundi Oldenburgist. Tugevamad läksid õhtul ka peole, kuid mina, nõrk eestlane, jäin koju ja veetsin hoopis kena õhtupooliku koos perega lauamänge mängides.

Processed with VSCO with m3 preset

Pühapäeval peale pikka 8-tunnist iluund ja mõnusat hommikusööki läksime peaaegu terves koosseisus (host-vend jäi koju ujumiseksami jaoks jalgu raseerima) kodu lähedal asuvasse külla nimega Bösel. Seal toimus rahvusvaheline muusikafestival ning selle raames rongkäik, kus minu mäletamist mööda oli esindatud 8 riiki. Tänavad olid ehitud Euroopa Liidu liikmesriikide lipukestega ning pean ausalt ütlema, et Eesti lipu nägemine pole mind kunagi varem nii elevaks teinud kui täna. Salamisi lootsin väga rahvuskaaslasi pilli mängimas silmata, kuid kahjuks vaid lootuseks see jäigi. Sellest polnud aga lugu, sest üritus oli siiski väga nauditav, meenutades mulle paari aasta tagust laulupidu, kus kooliorkestri kooseisus ka ise flööti mängisin. Poolteist tundi, üks õlu ja kaks berliinerit hiljem sõitsime koju, kus sain 15-ks minutiks silma looja lasta, enne kui kiirustasime vennaga käsipalli mängu vaatama. Kena õhtu lõpetus oli 21:7 võit omade kasuks.

NB! Veel pilte allpool!


First 4 weeks in Germany are over! In its honor I won’t exhaust you, dear readers, with something as serious and long as last time.

Last weekend I visited Oldenburg with my family.  It’s a lovely city which is 45-minute drive away from my home. Who is interested, can read about this town here. At the time we were there, people were celebrating Stadtfest (lit. City Festival) which is, if to really generalise, similar to Tartu Hansa Days. A lot of goods were sold, streets were full of musicians and people who had come to see the festival. I didn’t get a really good overview of the city this time because we only spent few hours walking in crowded streeProcessed with VSCO with m3 presetts, after what we went to visit my hostdad’s brother, which was actually the reason why we drove to Oldenburg in the first place. Yesterday, on Saturday I went there again with my friends. This time I saw a bit more, but still only the city centre where I could find my favorite stores Zara and Mango and restaurant Vapiano which I like to visit in Estonia as well. Wallets empty, stomachs full and eyes almost closing – that’s how we left Oldenburg after 6 hours. Stronger girls went to a party after that but I, a weak estonian, stayed home and spent a really nice evening playing board games with my family.

On Sunday after long 8-hour beauty sleep and good breakfast almost all of us (host-brother stayed home to prepare himself for swimming exam) went to a village called Bösel. There was an international music festival and a parade, where people from 8 nations had come together to play. The streets were decorated with EU countries’ flags and I was secretly hoping to see Estonians play there as well, when I noticed Estonian flag hanging among others. It remained a hope but it didn’t stop me from enjoying what I saw and heard. Seeing different orchestras marching together reminded me of a song festival in Estonia few years ago, where I was also playing flute and marching with my school’s band. Such a powerful feeling.. 1,5 hours, one beer and two Berliners later we were driving home. I took a quick 15-minute nap and then went to see a handball game with my brother. The day ended with really decent 21:7 win over guests.


Mõtted // Thoughts

English below ↓


Jube tore on öelda, et ma lähen nüüd välismaale ja tulen aasta pärast tagasi. 11 kuud välismaal elamine on kahtlemata kogemus omaette, see paneb noore proovile olukordades, mida kodumaal oodata ei oskaks, kuid paratamatult pole kõik alati nii lilleline, kui loodame. Juba enne tulekut valmistasin end mentaalselt ette, et siin saab olema keeruline. Pean ütlema, taas üllatusega, et reaalsuses pole ma veel pidanud millegi ületamatuga rinda pistma. Küll aga on kolm nädalat iseseisvat elu õpetanud mulle rohkem, kui oleksin osanud arvata. Paljud asjad on minu jaoks kardinaalselt muutunud.

Inglise keel oli juba Eestis peaaegu aasta aega enne vahetusaastale tulekut minu elu igapäevane osa, sest mul oli poiss-sõber ja välismaalastest sõbrad, kes eesti keelt ei kõnelenud. Siin on aga see laialdaselt üle kogu maailma kõneldav keel omandanud minu jaoks hoopis teise tähenduse. Inglise keel on minu teine eesti keel. Veel paar aastat tagasi olin inglise keele tundides rääkides väga-väga ebakindel, kuid Saksamaal on see hetkel minu jaoks kõige kindlam suhtlemisviis: hirm on kadunud, tunnen ennast seda keelt rääkides väga mugavalt ning see tuleb täiesti iseenesest. Ometi proovin seda kasutada siiski nii vähe kui võimalik, sest siia tulin siiski ju saksa keelt õppima, kuid olles väga avatud ja rääkimishimuline neiu, on ka hetki, kus terve jutu selgitan vestluskaaslastele inglise keeles.

Eestis oli mul rutiin, mis hõlmas küll kooli, kodutöid ja muud taolist, kuid nüüd mõistan, kui laisk ma tegelikult olin. Uues keskkonnas olen pidevalt rakkes igasuguste tegevustega, näiteks mängin taas flööti, mis Eestis oli viimased paar aastat nukralt sahtlis oma aega oodanud. Lisaks tegelen aktiivselt spordiga, käin ujumas ja jooksmas ning katsetan hetkel ka minu jaoks uut spordiala – käsipalli. Kahtlustan, et selle viimasega tegelen ilmselt vaid ajutiselt, kuid lubasin endale, et päris kohe seda nurka ei viska. Rutiini tekkimist toetavad minu pere harjumused: ärkame vara, sööme alati kindlatel kellaaegadel ning kõigil on välja kujunenud omad tegevused peaaegu iga päev peale kooli. Vaba aega on mul siin kõige uue kõrvalt õnneks piisavalt, kuid mitte liialt. Seda sisustan peamiselt lugemise, koduste iluprotseduuride, kitarri- ja ukulelemängu ning vabatahtliku õppimisega. Olen enda jaoks uuesti avastanud, et kui teed palju, siis jõuad rohkem.

Kõige suurem muutus on toimunud selles, kuidas ma ennast tunnen. Ma olen jätkuvalt see sama vahel kohatute naljadega noor neiu, kes armastab pisut lolli mängida ja lõbutseda, kuid ma pole enam päris see, kes ma olin kuu aega tagasi. Kuigi mul on siin pere, kes mind igati toetab ja sõbrad, kes on minu jaoks olemas, olen siin siiski täiesti omapäi. Alates momendist, kui ma lehvitasin Tallinnas oma vendadele ja emmele-issile, on minus valitsenud igal viimsel kui hetkel üks veel küllaltki võõras tunne, õigemini kombinatsioon tunnetest, mille kohalolu ma varem nii selgelt ei täheldanud. Metsikult suur vastutustunne, pidev ettemõtlemine, suurem enesekontroll ja sagedased motivatsioonikõned iseendale on saanud igapäevaseks. Ma ei tunne ennast ebamugavalt, kuid minus on juba praegu, kolme nädalada, väga palju muutunud ja see on minu jaoks paganama harjumatu. On toimunud palju positiivseid muutusi, mis teevad elu päris palju kergemaks. Ma ei hooli enam asjadest, millest hoolimine pole seda väärt ning ülemõtlemine jäi vist ka Eestisse. Ei tunne vahepeal ennast äragi… Kui varem arvasin, et olen päris iseseisev, siis see mõte on nüüd asendunud arusaamaga, et Eestis olin siiski väga suurel määral sõltuv oma kõige lähedasematest. Siin aga kallite inimeste otsene toetus puudub. Olen küll perega tihedalt kontaktis ja nad on mulle olulisemad kui eales varem, kuid nad pole ju tegelikult siin. Mul pole muud üle jäänud, kui õppida et loota saan ainult iseendale ning ainult mina olen vastutav oma tegude, tunnete ja meelestatuse eest. Pean endaga igapäevaselt tegema meeletult palju tööd, sest siin emotsionaalselt katki minna on kordades kergem kui kodumaal.

Ütlesin endale enne tulekut, et kui mul pole suuri soove, siis pole mul milleski ka pettuda. Olen enda üle meeletult uhke, et suutsin tulla Saksamaale ilma suurte lootuste ja ootusteta ning alustada puhtalt lehelt. Tulin siia väga tagasihoidlike plaanide ja realistlike mõtetega, olen endale selle eest ääretult tänulik.


It’s cool to say that now I’m going abroad and will not come back sooner than one year. Living abroad is definitely an experience. It puts a young person to a test in situations which would never happen at home, but obviously this year can’t be as perfect as I wish it to be. Before I came here, I prepared myself mentally that it will be difficult. I have to admit, again surprisingly, that in reality I haven’t faced any insurmountable problems here, yet. However, three weeks of independent life has taught me more than I imagined. Many things have changed cardinally.

English was already an everyday thing for me for almost a year before coming to Germany because I had a boyfriend and other foreign friends who didn’t speak Estonian. Still, here has this language acquired a completely different meaning for me. English is my second Estonian. Few years ago I was struggling to speak English in lessons in school but in Germany this is the most secure way for me to communicate: there’s no fear to speak, I feel comfortable speaking and it just comes automatically. However, I try to use it as little as possible because I came here to learn German. But I am a very talkative and open young woman so I have moments when I have to explain myself or tell a story in English in order to make myself understandable and take part in a conversation.

In Estonia I had a routine – I went to school, had household chores to do and stuff like that but now I realise how lazy I was. New environment makes me do more, for example I am playing flute again. Back home it stayed in a drawer and waited patiently for its time for couple of years. Addition to that, I’m now actively doing sport as well, I go swimming, running and currently I’m trying out a new thing for me, handball. I suspect that I will do that only temporarily but I promised myself that I will give it a try and not give up straight in the beginning. My daily routine has been formed thanks to my host family: we wake up quite early, we always eat together on certain times and everybody has their own activities almost every day after school. I have enough private time and leisure. I normally use it to write blog posts, read or play guitar and ukulele. I have discovered for myself that if I do more, then I can more.

The biggest change has taken place in how I feel. I am still the same girl with sometimes inappropriate jokes, who likes to play a fool and have fun but I don’t feel the same as I felt a month ago. Even though I have a family here who is always there for me and friends who support me, I’m still alone here. Not lonely, but alone, independent, out for only myself. Since the moment I waved goodbye to my Estonian family in Tallinn there has been a strange feeling inside me, specifically a combination of feelings that I never acknowledged that much. Enormous responsibility, constantly thinking forward, greater self-control and frequent motivational speeches to myself have become normal. I don’t feel uncomfortable, the changes in me just feel very unfamiliar. I have made my life so much easier with not caring too much about the things I shouldn’t care about and it seems to me that I left overthinking to Estonia, too. Some days I don’t recognise myself.. I used to think that I’m independent but now I have realised that I still depended a lot lot on my closest people. Here, the direct support from my family is not there. I talk to them often and they are more important to me than they have ever been but actually they are not here. Only way to cope has been to learn that I can only count on myself and only I am responsible for what I do, say or think. Only I can make myself feel good. I am honestly working so hard on my mindset every day because it’s so much easier to fall apart here than in Estonia, I want to prevent that and be ready in case that happens.

I told myself before coming here that if I don’t have big wishes then there is no way to dissapoint. I am so proud of myself that I came to Germany without foolish hopes and expectations and started on a ‘blank sheet’. I came here with very modest plans and realistic thoughts and I am so thankful to myself for that. It makes everything easier.


Teguderohke nädalavahetus // Busy Weekend

English below ↓


Käes on uus koolinädal ning selja taha on jäänud üks tore nädalavahetus.

Processed with VSCO with c1 preset
Julieta ja mina // Julieta and me

Reedel peale kooli läksin välja sööma ja koolilinna Friesoythet uudistama koos uue sõbrannaga Argentiinast. Temagi on vahetusõpilane ning hästi vahva oli vahelduseks rääkida ainult inglise keelt, niiet ei pidanud peale igat paari lauset ütlema “Noch einmal, bitte langsam” (“Palun ütle aeglaselt uuesti”). Sõime kõhud pitsat täis, külastasime vist kõiki riide-, kinga- ja kosmeetikapoode, mille lähikonnast leidsime ning kõndisime istumiskohta otsides tervele linnale tiiru peale. Meie õnnetuseks ühtegi parki ega pinki me ei silmanud.

Laupäeval käisin esimest korda ujumistrennis ning pidin üllatusega tõdema, et kuigi minu trennitegemisse oli Eestis jäänud aastane paus, siis püsisin päris edukalt vee peal ja liikusin isegi edasi. Peale trenni pidin end kiiresti valmis sättima, et kohtuda sõpradega Eestist. Umbes kuu aega enne Saksamaale tulekut käis meil Eesti kodus külas heade sõprade pere Braunschweigist, nad pakkusid lahkelt, et saavad juba osa minu asjadest Saksamaale viia ning nüüd, sel nädalavahetusel, tulidki nad neid ära tooma. Lisaks käisin koos nendega Thüle looma- ja lõbustuspargis. Ilm oli pisut kehvavõitu, aga see ei rikkunud kellegi tuju, sest taas eesti keelt kõneleda oli kõigil hea meel.

Nädala viimasel päeval sain kaua magada, lausa kella 10-ni hommikul. Keskpäeval istusime perega 6-kesi autosse ja sõitsime jõe äärde, kus kohtusime teiste kohalike peredega, et võtta ette ühine kanuumatk. Algne plaan nägi ette, et sõidame poolteist tundi ühes suunas, siis einestame ning peale kehakinnitamist aerutame sama kaua tuldud teed pidi tagasi autode juurde. Päris nii aga ei läinud, sest nagu Eestiski, oli ilmataat terve suve palju päikest ja kuuma toonud ning jões polnud just eriti palju vett. 1,5-tunnine sõit kulges mööda jõe põhja lohisedes ning kohutavast pingutusest olid kõigil kõhud nii tühjad ja käed nii väsinud, et tagasi ei sõitnud me mitte paatide, vaid autodega, mis kuidagi kohale toodi.

PS! Alla kerides leiab veel pilte!


New school week has arrived and one great weekend is over.

On Friday after school I went to discover my school town Friesoythe with my new friend from Argentina. She is an exchange student, just as I am, and it was so good to speak only English for a change. I didn’t have to say “Noch einmal, bitte langsam” (“Say it again, slowly, please”) after every other sentence and it was good to know that we both were completely understood. We went to a local pizza place, stepped into every clothing, shoe and make-up store we could find and walked around the city looking for a nice place to sit. Unfortunately we couldn’t find any parks or benches we liked.

Processed with VSCO with g3 preset
Tier- und Freizeit Park Thüle

On Saturday I went to a swimming training for the first time and surprisingly even after a 1-year pause from sports I still floated on the water and even moved forward. After the training I had just a little bit time to get ready to meet my friends from Estonia. We had a lovely family from Braunschweig at our Estonian home about a month before I came to Germany. They are our old family friends and they kindly offered to take some of my stuff to Germany with them and so this weekend they came to bring those to me. We visited an animal and adventure park called Thüle as well. The weather wasn’t the best, but it didn’t ruin anyone’s mood because we all could speak Estonian for a change.

On the last day of the week I had a nice long sleep, until 10 in the morning. Around 11.30 our family of 6 sat in the car and drove to a river. There we met other local families and went to a canoe trip together. The plan was to paddle for 1,5 hours, then  have a small snack pause and paddle back for another 1,5 hours. But it didn’t go that way because as in most of the Europe, the weather had been hot and dry for the whole summer so the river had not enough water in it. The paddling took more time than expected, we got stuck into the river bottom a couple of times and after the tiring one-way trip we were so hungry and exhausted that we didn’t go back with the boats as planned but by cars.


Kool ja kodu // School and home

English below ↓


Esimene koolinädal võõrsil hakkab tasapisi lõpule jõudma. Ärevus on asendunud turvatundega, igatsus rutiiniga.

Olen oma uues kodus olnud täpselt 6 päeva ja veidral kombel tundub kõik juba kodune  – tee kooli ja koju on selge, klassikaaslaste nimesid tean juba peast (95%) ning ka peres olen teistega täiesti võrdne liige. Eks palju ole veel uudistada, aga tänaseks olen juba piisavalt uue elukohaga kohanenud, et siin ennast mugavalt tunda.

Koolis käin ma väikeses linnas nimega Friesoythe ning elan sellest 20-minutilise bussisõidu kaugusel. Kui enne kartsin, et saksa keeles õppimine saab olema üks jube suur kannatusterohke katsumus, siis võin teile kinnitada, et tegelikult pole hullu midagi. Füüsika saab siin kindlasti selgemaks kui Eestis, bioloogias saan hästi korrata juba varem õpitut ning kehalises kasvatuses jookseme ja kargame samamoodi nagu Eestis. Koolihommikuti kell 6 ärkamine nõuab veel harjutamist, kuid igapäevase lõunauinaku tegemise on juba päris hästi käpas.

Minu suure magamisvajadusega on kohanenud ka minu armas vahetuspere, kes oskab juba praegu minu näost välja lugeda, kui väsinud ma olen. Oma uues kodus elan koos ema, isa ja kolme vennaga. Peres kasvab ka tütar, kuid temaga sain veeta vaid mõned päevad, sest temagi otsustas aasta aega õppida välismaal, täpsemalt USA-s ning lahkus täna, neljapäeva varahommikul.

Processed with VSCO with c1 preset
Kell 4 hommikul Bremeni lennujaamas õde ära saatmas. // At 4 o’clock in the morning in the Airport of Bremen.

Hetkel ma midagi rohkem kirjutada ei oskagi, sest kooliväliste tegevustega ma hetkel veel eriti aktiivselt ei tegele (peale magamise muidugi). Tuleval nädalal hakkan mängima kohalikus noorteorkestris flööti, liitun kooli kooriga ning hakkan koos vendadega ujumas käima.

Järgmises postituses puistan ehk pisut rohkem südant, kuid tänaseks on kell juba palju ja rohkem ehk korraga kirjutama ei peagi.

PS! Alla kerides leiad veel mõned pildid 🙂


First school week is about to be over. Instead of feeling anxious I now feel safe and missing home has been replaced by routine.

I have been in my new home exactly for 6 days and it’s weird that already I feel like I’m home: I know the way to school and back, I remember my classmates’ names (95% of the time) and even in the family I am an equal member. True, there’s still a lot to discover but I can say that I’ve adapted enough to feel comfortable here.

I go to school in a small city called Friesoythe, it’s a 20-minute bus ride from home. If before I was afraid that studying in German will be an awfully difficult challenge, then now I can guarantee you that it’s not that bad. Here I understand Physics better than in Estonia, in Biology I have an oppurtunity to rehearse what I’ve already studied in my homeland and in PE we run exactly the same way as I’m used to. Waking up at 6 o’clock in the morning needs practise, but I’ve deifinitely mastered napping in the afternoons.

My lovely host family has already adapted with my big need of sleep and they can already tell from my face how tired I am. I have a family of 6: a mother, a father and three brothers. In the family there’s a sister as well, but I could be with her for only few days because she decided to study one year abroad as well, in USA. She left today, on Thursday really early in the morning.

Right now I don’t know what else to write because I haven’t been really active in after-school activities (other than sleeping). Next week I’ll probably join local youth orchestra, school choir and go to swimming training with my brothers.

Maybe in the next post I’ll talk a bit more about my feelings and thoughts but today it’s already so late and I guess perhaps there’s no need to write too much at once.


Mõned pildid // Some pictures:

Processed with VSCO with c1 preset
Saksamaal süüakse minu jaoks pisut liiga palju valget saia, kuid üllatus-üllatus, siin leidub ka midagi musta leiva armastajale. See pole kaugeltki mitte sama, mis eesti leib, kuid siiski eelistan seda valgele saiale. // In Germany it’s common to eat a lot of white bread, but surprise-surprise, even a black bread lover can find something for themselves here. It’s not exactly the same as Estonian black bread, but I still prefer it to white bread.
Processed with VSCO with c1 preset
Pilt aasta alguse seminarist, kuhu tulid kokku õpilased igast maailma otsast. Pildil on õpilased Eestist, Ungarist ja Itaaliast. // A picture from orientation week to where students from all over the world came together. In the picture are students from Estonia, Hungary and Italy.
Processed with VSCO with g3 preset
Hüvastijätt uue armsaima vahetusõpilasega Türgist. Peale pildi tegemist sõitsime mõlemad oma vahetusperede juurde. // Saying goodbye to the sweetest exchange student from Turkey. After taking the picture we both took the trains to our host families.

Head aega ja tere! // Goodbye and hello!

English below ↓


12. augustil Eesti aja järgi kell 15.05 maandusin Hamburgi lennujaamas. Praeguseks hetkeks on esimene aasta alguse seminari päev Saksamaal läbi. Siin on ausalt öeldes kohutavalt keeruline, sest kogu aeg pean kõrvad kikkis kuulama, et midagi aru saada. Sellega käivad kaasas igatunnised peavalud, aga asi pole nii hull, kui saabudes tundus ja põhiideest saan igaühe jutus peaaegu aru, aga vastamisega on keeruline.
IMG_8321.JPG

Igal vabal hetkel kipub nutt lausa vägisi kurku.. sest esimesel õhtul mõistsin, et koju enam ei saagi. Tegusatel hetkedel pole üldse hullu, aga iga pausi ajal on küll kurblik tunne. Minu vahetusaasta algas ametlikult sellega, et ma sain aru, et jõudsin vahetusaastale. Enamustel juthub see pisut hiljem, aga mina võin vist päris kindlalt öelda, et mulle on kohale jõudnud, et nüüd ongi ees pikk aasta kodust kaugel. Või noh, uues kodus..

IMG_1345

Eestis oli mul väga kena hüvastijätt kõige kallimate inimestega. Emotsioneerisime perekondlikul peol eestlaslikult vähe, kuid lennujaamas vesistasid silmi ka kõige tugevamad.

Saadan Eestisse palju-palju kallisid ja rohkelt häid mõtteid. Olge tublid!


My plane landed on 12th August at 3:05pm (Estonian time) in Airport of Hamburg. At the moment the first day of orientation week in Germany is over. To be honest, it is damn difficult here because every second I have to listen very closely to understand at least a little. It brings me headaches every hour but it’s not as bad as it seemed at the very first moment because I can almost understand the main point of people’s talk. Answering is difficult, tho.

Every moment when we don’t have an activity I feel as I am about to cry, at busy moments I don’t remember the sadness. The first night here I realised that I won’t go back to Estonia any soon. For some people the realisation that they have made it to their host-country comes later, but I think i can say that I officially understand that there’s a long year waiting for me away from my home. Or well, in my new home..

In Estonia I had a really nice little goodbye party with the closest people. As it is common in Estonia, we didn’t have too many emotions at the party, but in the airport even the strongest had a tear in their eye.

I am sending tons of hugs and lots of good thoughts to Estonia. Be well, all of you!

IMG_8359

 

Toetajad // Supporters

English below ↓


Nüüdseks on minu minekuni jäänud veel 6 päeva, mis tundub küll nüüd ja kohe, aga samas veel nii kättesaamatu. Äkitselt elan Tartus aktiivsemat elu kui terve ülejäänud suve – kohtun palju sõpradega ja teen uusi ägedaid asju, käin väljas ja veedan aega perega. Ometi pole mul eriti kurb lahkuda, sest kuigi üks aasta võib muuta palju, ei ole see tegelikult nii pikk aeg.

Küll aga on aastaks ajaks mujale elama minek üsna kulukas. Minu ja teiste vahetusõpilaste aastasele eemalolekule on organisatsioon YFU poolt kehtestatud õppemaks, mille summa küündib tuhandete eurodeni. See aga katab vaid kulud enne minekut. Välismaal olemise ajal tuleb õpilasel samuti ära elada ning ka taskuraha hulk on suure tõenäosusega üle paari tuhande euro aastas.

Sügisel sõlmitud lepingus YFU-ga seisis, et minu vahetusaasta maksumus on pea 7000€, kuid nagu eelnevalt mainitud, katab see vaid aasta sujumiseks vajalikud kulud. Minu jaoks tundub see üüratu summana ning arvestades, et lisaks minule kasvab mu Eesti peres veel kaks kooliealist last, kes vajavad rahalist toetust meie ühistelt vanematelt, otsustasin kasutada YFU poolt pakutavaid võimalusi, et makstavat summat vähendada.

Talvel kandiderisin stipendiumile. Aastas antakse välja mitmeid erinevas väärtuses rahalisi toetusi YFU poolt ning see on võimalus, millest tasub kindlasti kinni haarata. Minu jaoks nõudis juba stipendiumivideo tegemine mugavustsoonist välja astumist, sest kaamera ees rääkida mulle ei meeldi. Siinkohal tahaksin veel kord tänada oma isa, kes on koos emaga mu üks suurimatest toetajatest olnud läbi terve vahetusaasta protsessi ja kes utsitas mind videot üha uuesti ja uuesti filmima. Peale video postitamist sain peagi kutse vestlusvooru. Seal tehti kindlaks, kui realistlikult ma aastale vastu astun ja kui väga ma minna soovin. Lahkusin stipendiumiintervjuult väga positiivse emotsiooniga, mis muutus veelgi positiivsemaks peale paarinädalast ootamist, mille tulemusena sain 1500-eurose stipendiumi fondilt Uks Maailma: Saksamaa.

Detsembris olin allkirjastanud juba eelnimetatud lepingu, mille kohaselt pidin osalema ka 3 nädala pikkuses keelelaagris. Seetõttu tegin kevadel ära ka kohustusliku saksa keele testi, mille eesmärgiks oli saada teada minu tase, et paigutada mind õigesse keelegruppi, sest saksa keelt räägin ma vaid algtasemel. YFU Saksamaa otsustas aga, et ei minul ega paaril teisel Eesti vahetusõpilasel pole tarvis laagris osaleda. Põhjusest ma siiani aru ei saa, aga praeguseks on kindel, et keelelaagrisse ma siiski ei lähe. Laagri maksumuse, 500 euro võrra vähendati ka minu õppemaksu.

Alates aasta algusest otsisin ka toetajaid, häid inimesi, kes aitaksid panustada noorte arengusse ja toetaksid seeläbi Eesti ühiskonda. Endalegi üllatuseks leidsin neid rohkem, kui oleksin osanud arvata. Mõnega neist kohtusin näost näkku, paariga vestlesin telefoni teel ning kõigiga suhtlesin meilitsi.

SUUR AITÄH, kallid toetajad!

Margus K.

Marko K.

Aado K.

Tarmo S.

Vahur K.

Väino R.

Ivo T.

Mart M.

Andres A.

***** R.

Igaüks neist panustas minu vahetusaastasse vabatahlikult valitud summa. Olen kõigile ääretult tänulik! Ma luban oma toetajatele, et nende suuremeelset panust kasutan otstarbekalt.

Toetajate ja stipendiumi abiga kogusin kokku ca 90% õppemaksust. See on väga suur summa ning tänaseks on jõudnud see raha YFU Eesti ja YFU Saksamaa kätte, et saaksin muretult alustada oma vahetusaastat.

Teen kõigile panustajatele kummarduse ja suure aplausi!

Aitäh!


There’s 6 days left until I go and it feels like it’s right here, yet unreachable. Suddenly I’m busier than I have been the whole summer. I’m meeting friends, trying new stuff and spending a lot of time with my family. Yet I am not sad to leave because even though one year can change a lot, but it will probably go quite fast if you’re participating in activities and being active yourself.

A year is not that long period of time, but it’s definitely quite expensive when you are going abroad. Organisation YFU sends students abroad every year, but they can’t do it for free. Every country has a different tuition which is thousands of euros. But this money is only for your host and home country’s YFU fees. It important to feel free and comfortable during your exchange year and this requires extra money. Parents are obligated to give their kids pocket money which can also be few thousands euros per year. Every parent chooses the amount of pocket money themselves, this sum is not given in any papers, but it’s suggested to give at least 150€ per month in Europe.

In autumn I signed a contract with YFU. My tuition is almost 7000€ but as I said earlier, it is not enough for my every day life. It seems like an enormous amount of money to me and considering that there are two other kids in my Estonian family who need financial support from our parents, I decided to use possibilities that YFU Estonia offers to minimise the large sum my parents had to pay.

In winter I applied for a scholarship. YFU gives out many different scholarships every year and this is a great oppurtunity. I had to come out of my comfort zone when I was filming the video for applying because I don’t like to talk in front of the camera. Here I’d like to thank my dad who has been my biggest supporter along with my mom, and who pushed me to record the video again and again. Soon after posting the video I got an invitation to an interview. At the interview people from YFU asked me questions about my expectations and wanted me to explain my wish to go. I left the interview with really positive feeling which was even more positive after few weeks of waiting when I got the scholarship worth of 1500€. It was given to me by a fund Uks Maailma: Saksamaa (lit. A Door to the World: Germany)

In december I signed aforesaid contract, it said that I have to go to a three week long language camp. For that I took a compulsory test in German, which was supposed to place me in a right language level group in the camp. But after some time I received news that me and most of the students from Estonia don’t have to go to the camp at all. I still don’t completely understand why, but now it’s clear that I’m going straight to the orientation week. My tuition was reduced by 500€ which was originally the fee for the language camp.

Since the beginning of the year I have looked for toetajad (lit. supporters) who would sponsor my exchange year and at the same time contribute to the development of Estonian society. Surprisingly I found a lot more people than I expected. To some of them I talked on the phone, few of them I actually met, but I communicated with all of them via emails.

THANK YOU A LOT, dear sponsors!

Margus K.

Marko K.

Aado K.

Tarmo S.

Vahur K.

Väino R.

Ivo T.

Mart M.

Andres A.

***** R.

Every single one of them helped me with the amount of money they voluntarily chose. I am so grateful for every contribution! I promise my sponsors that their generosity will be used practically.

With the scholarship and sponsors I collected about 90% of my tuition. This is a huge sum and it has already been given to YFU Estonia and YFU Germany so I can start my exchange year.

Thank you!


Kust kõik alguse sai? // Where did it all begin?

English below ↓


Kohe-kohe on käes see hetk, kui astun Tallinna lennujaamas lennukile, mis viib mu peaaegu 11-ne kuu pikkusele seiklusele, vahetusaastale Saksamaal.

Täna, 29. juulil, on minu Saksamaale minekuni jäänud veel täpselt 14 päeva. Tee siia blogipostituseni on juba olnud päris pikk, täis paberimajandust, koolitusi, küsimusi sõpradelt-tuttavatelt. Ometi on see kõik olnud vaid ettevalmistus päris alguseks, uueks huvitavaks kogemuseks välisriigis.

Tean, et nii mõnelgi mu tuttaval on keeruline mõista, kuidas ja miks ma otsustasin üldse kodumaalt nii kauaks ära minna, niisiis selgitan nii neile, teile kui iseendale, kuidas ma siiani jõudsin.

Mitte midagi erilist minu otsuses tegelikult ei ole. See pole midagi uut mu perele ega sugulastele, sest minu suguvõsas elatakse, õpitakse, luuakse suhteid ja perekondi ning nauditakse elu ka mujal kui Eestis koos mitte-eestlastest partneritega. Seega pole teema päris võõras ka mulle. Muidugi ei saa ma väita, et tean midagi välismaal elamise praktilisest poolest, kuid teooria on selge ja praktikagi ju tulekul.

Mina otsustasin Eestist natukeseks lahkuda, sest arvan, et mulle tuleb vaheldus kasuks. Rutiin Eestis on mu pisut ära tüüdanud ning seetõttu olen äraütlemata tänulik, et mul avanes võimalus aastaks kolida välismaale.

Eestis on mul olemas koht gümnaasiumis, mis annab mulle kahtlemata hea hariduse ja aluspõhja kõrgkooliõpingute jaoks. Selles koolis õpivad koos minuga targad, tublid, enesekindlad ja edasipüüdlikud noored, kellel on eesmärgid silme ees ja ambitsioone nende saavutamiseks. Õppimisega mul probleeme ei ole. On neid õppeaineid , milles olen edukam ja on ka neid, mis üldse huvi ei paku ega innusta kõrgeid tulemusi saama. Ometi julgen väita, et õpin hästi. Küll aga märkasin juba 10. klassi lõpus, et kuigi õpikeskond on hea, on ühist keelt kaasõpilastega mul küllaltki keeruline leida. Põhjust (mitte viga) näen endas. Minu vaated ja väärtused erinevad nende inimeste vaadetest ja väärtustest, kellega koos koolis käin. Ja selles pole absoluutselt mitte midagi halba, kuid 11. klassi alguseks põhjustas see minu enda sees konflikti, millega oli keeruline toime tulla. Midagi mu mõtlemises oli vahel olnud suvega nii palju muutunud, et erinemine teistest kujunes minu jaoks vältimatuks ja mida aeg edasi, seda rohkem tekitas tuska koolikeskkonna vastu. Aga ka sellest pole midagi halba, sest kõigele on lahendus. Minu lahendus on väikese pausi võtmine ja siis taas kooli naasmine, et gümnaasium edukalt lõpetada.

Kool mängib peaaegu kõige suuremat rolli minu elus ning igapäevategevused sõltuvad septembrist juunini samuti just sellest. Iga päev sama bussiga samasse asutusse sõitmine, samade inimestega samas pingis sama õpiku taga istumine on paratamatu, see on osa, millest keegi meist täielikult ei pääse. See on osa, mis on vajalik, õpetlik ja kasulik. Ometi tunnen ma, et Eestis jääb mul just selle “sama” pärast hetkel väljundeid väheks. Arvan, et olen motiveeritum, efektiivsem ja parem peale seda, kui end mugavustsoonist välja vean ja proovile panen. Just sellest mõttest tekkiski mul idee minna vahetusõpilaseks.

Tegemist on suure sammuga, eriti arvestades, et kohalikku keelt ma ei valda, kuid alates 2017. aasta septembrist olen näinud vaeva, et see spontaanne unistus teoks saaks. Olen kindel, et aasta Saksamaal aitab mul areneda viisil, mis Eestis on võimatu. Ära sõnuda ei tahaks, aga loodan, et aasta tuleb mitte ainult hariv, vaid ka lõbus ning siin blogis kirjutan ka huvilistele aeg-ajalt oma tegemistest.


Soon arrives the moment when I am in Airport of Tallinn, stepping on a plane which takes me to my almost 11-month long journey,  to an exchange year in Germany.

Today, on July 29th there is exactly 14 more days until I go to Germany. Way to this blog post has already been quite long, full of paperwork, trainings, questions from friends and family. Yet, all this has been just preparation for the real beginning, for a new interesting experience in foreign country.

I have noticed that quite a few people I know have hard time understanding how and why I even decided to leave my home country for so long, so I decided I’d explain them, you and myself how I got that idea.

In fact, there’s absolutely nothing special about my decision. This is not something unusual for my parents or relatives because in my family people live, study, make friends and families, enjoy life and experience new things in other countries as well, with non-Estonian partners. So in a way this topic is familiar to me, too. Of course there’s no way I could say that I know something about the practical side of living abroad, but I know the theory and the practical part is coming soon as well.

I decided to leave Estonia for some time because I think change is good for me. Every day routine in Estonia has started to bore me and I am so thankful for the chance to go and move abroad for one year.

In Estonia I have a place at a good high school which, no doubt, gives me proper education and a good base to study in higher education instituions in the future. This school is full of  smart, great, confident and determined students who have a purpose and ambitions to achieve their goals. I have no problem with studying. Some subjects I like more and I get higher grades at them and some subjects I am not interested in at all so I am not motivated to score better results. Still, I can say I am a good student. This school has a great environment for studying. However, in the end of 10th grade I noticed that I had slight problems with communicating with other students. I got along with quite a lot of people but most of the time I just didn’t find a common interest or topic to talk about. The reason (and not the fault) is me. My views and values differ from the views and values that my schoolmates have. There’s absolutely nothing bad about that but in the beginning of 11th grade it caused a conflict with myself and it was hard to handle. I had changed a lot with the summer break, so the difference between me and others started to feel inescapable. As the time went by, I felt more and more mad at this whole school. But there’s nothing bad about that either because everything has a solution. My solution is taking a small break and returning to school after that to graduate.

School has a big role in my life and a lot of every day activities depend on school from september to june every year. Taking the same bus every day to the same school, studying with the same textbook every day in the same classroom full of same people is inevitable. This is the part that we all have to go through, more or less. This is the part that is useful and important, it teaches us routine. Still, I feel that right now this “same” is what keeps me from giving my all in Estonia. I think I will be more effective, more motivated and better after I have put myself out of my comfort zone and challenged myself. From this exact thought came the idea to become an exchange student.

This is a big step, considering that I don’t speak German, but since September 2017 I have worked quite a lot to make this spontaneous dream come true. I am sure that a whole year in Germany helps me grow the way I never could in Estonia. I don’t want to expect too much, but I still hope that this year will be both educating and fun. I’d like to share my experience and in this blog I’ll be writing about my activities for those who are interested to keep an eye on my life.