Tegemised-toimetamised // A lot has happened

English below ↓


Viimati kirjutasin blogi päris mitu kuud tagasi.. Tegemist on vahepeal palju olnud, nii mõndagi on juhtunud ning ausalt öeldes pole olnud tuju kirjutada. Viimase paari kuu jooksul on võrdlemisi palju asju mu siinses elus muutunud ning mul on kuidagi nii palju iseendaga tegemist olnud, et arvuti taha kirjutama pole sattunud.

Eemaloldud aja jooksul olen käinud vahetusperega Saksamaa linnu avastamas, pisut sõpradega aega veetnud, koolitööd teinud ja palju muud. Mõnest rohkem meeldejäänud elamusest tahaksin täna natuke rohkem kirjutada ning lisan posituse juurde sel korral ka võimalikult palju pilte.

Eelnevalt olen paaril korral maininud, et üks mu siinsetest parimatest sõbrannadest on üks argentiina neiu, kellega ühes koolis käisime. Tema pole aga vahetusaastal mitte YFU-ga, vaid ühe teise programmiga, mille kohaselt oli ta kohustatud oma saksa perekonda vahetama. Alates veebruarist pole me enam nii tihti näinud ning vahemaa tõttu on kõik natuke soiku vajunud. Sellest pole aga midagi, sest niipea, kui me jälle koos oleme, läheb kõik täpselt samast kohast edasi, kus viimasel korral pooleli jäi. Millalgi talve lõpu poole õnnestus mul koos vahetusvennaga sõita 40km kaugusele sõbranna käsipallimängu vaatama, Julieta mängib nimelt Argentiinas väga kõrgel tasemel käsipalli ning soovis sellega ka Saksamaal jätkata. Selle mängu ajal tundsin tohutut rõõmu selle üle, kui sõbranna väravaid viskas, tundsin ennast justkui uhke jalkaemme, kes lapse esimese värava puhul pisaraid valab. Tohutult naljakas on see, et vahetusõpilastevaheline side on tõepoolest nii palju erinev teistest suhetest, mida vahetusaastal loonud olen, saatusekaaslastele elan innukalt kaasa ning tunnen uhkust, kui keegi midagi uut ja huvitavat korda saadab.

Vahepeal olen ära käinud ka Bremenis ja Berliinis, mõlemal korral taas vahetusõpilastega. Bremenis külastasin kunstimuuseumit ja noorele neiule kohaselt päris palju kiirmoe poode, Berliinis toimub aga pisut tõsisem kultuuriprogramm. Käisime vaatamas kõiki kõige tähtsamaid monumente ja vaatamisväärsusi, süübisime korraks Saksamaa ajalukku ning vestlesime kõik 35-kesi viie päeva jooksul tähtsamate poliitiliste küsimuste üle. Tore oli näha, kuidas teistel vahetusõpilastel läheb ning jagada lugusid läbielatud piinlikest momentidest, muredest ja rõõmudest. Uskumatule kiiresti loodi uued sõprussuhted ja räägiti teemadest, millest pool aastat rääkida julgetud polnud. See tõestab taas, et vahetusõpilaste omavaheline suhtlus on midagi erilist, midagi sellist, mida mina varem kogenud pole.

Märtsi alguses toimus Braunschweigis rahvusvaheline nädal, mille raames 17 väljavalitud Saksamaale tulnud õpilast erinevatest riikidest külastasid ühte Braunschweigi vanimat kooli. Käisime koos ajutiste vahetusõdede-vendadega koolitundides ning veetsime õhtuti koos lõbusalt aega. See oli taas midagi teistsugust, sest vabadust anti meile palju ning tiheda programmi asemel saime ise valida, kuhu koos kellega minna soovime. Sain visata pilgu ka ühe teise Saksa perekonna koju ning võrrelda, kuidas maal ja linnas inimesed elavad. See pani mind paljude asjade üle järele mõtlema, pisut kahtlema selles, mida siiani näinud olen ning tekitas peas päris palju segadust. Peale seda on minu vaatevinkel taas muutunud ning olen kohati omadega päris plindris olnud ning isegi Eestisse naasmise peale mõelnud, kuid tänaseks olen siiski taas otsustanud, et jään siia ilusti juuni lõpuni nagu algselt plaanis.

Üks kõige huvitavamaid asju, mida oma terves elus teinud olen, leidis aset paar nädalat tagasi. Saksamaa kooliprogrammi juurde kuulub nimelt 2-nädalane kohustuslik praktika, mille raames õpilased kandideerivad reaalsetele töökohtadele ning tööandja nõusoleku korral saavad seal 2-nädalat ilma rahata töötada. See aitab kaasa tulevikus tehtavatele karjäärivalikutele ning tutvustab üleüldist töökohustust, mis meid kõiki juba praegu või paari aasta pärast otseselt puudutab. Mina soovin tulevikus minna meditsiini õppima ning mõtlesin, et oleks tore tutvust teha haiglatööga, seetõttu kandideerisin põetaja kohale koolilähedases haiglas. Mul läks õnneks ning hoolimata sellest, et detsembris käidud töövestlusel mu saksa keel veel nii puhas ei olnud, otsustas sisemeditsiini osakond mind siiski tööle lubada, nisiis veetsin märtsi lõpus kaks nädalat haiglas töötades. Tänu sellele, et olen täisealine, vahetusõpilane ja minu vanemad töötavad samuti eestis meditsiini erialal, lubati mul teha palju asju, mida praktikantidele tegelikult ette nähtud pole. Käisin kaasas uuringutel, tegelesin patsientidega ning sain tuttavaks väikese saksa meditisiiniasutuse korraldusega. Kartsin tegelikult kohutavalt, et mu keeleoskus pole piisavalt hea, et kõike mõista ja teha, kuid sellega reaalsuses kordagi probleemi ei tekkinud, sain veel kiitagi, et nii osavõtlik ja püüdlik olen. Kahtlemata oli see üks kõige lahedamaid kogemusi mu senise vahetusaasta jooksul. 

Täna naasin perega Põhjamere äärest 5-päevaselt puhkuselt. Käisime vaatamas sadamaid, külastasime palju muuseumeid, sõitsime praami ja vanaaegse kalalaevaga, nägime päris hülgeid ning veetsime koos mõnusalt aega.

Kaheksa kuud on nüüdeks möödas sellest, kui Saksamaale jõudsin. Aeg on läinud kiiresti ja ilmselt lendavad ka järgmised 2,5 kuud linnutiivul. Seekordne postitus oli pigem kiire ülevaade sellest, mida ma vahepeal korda olen saatnud, katsun end aga lähiajal kätte võtta ning positada ka mõne sisutihedama ning personaalsema kirjutise.

Soovin kõigile ilusat (algavat) kevadet!
PS. Veel pilte allpool!


Last time I wrote something in my blog was quite a long time ago.. I have had a lot to do, many things have happened and being honest I just haven’t had the will to write. Last few months have brought some new things and a lot of new friends to my life, some things have changed and I have had to focus on myself more than usually, that’s why I haven’t found myself sitting behind the computer writing about my life.

The time I have been away from my blog has been full of new experiences. My hostfamily has taken me to see new cities, friends have invited me to spend time together and a lot more. Today I’d like to write about some of the most memorable events.

I’ve mentioned before that one of my best friends here in Germany is another exchange student from Argentina. We used to go to the same school but since she is not here with YFU like me, she had to change her hostfamily. We haven’t seen each other a lot since February and the situation in the school and with my friends has changed quite a bit after that. We don’t talk as often but when we see each other, our friendship is as strong as it was when she left. In winter I had an opportunity to drive with my hostbrother to see Julieta’s first handball game. She used to play handball back home in Argentina and she was extremely good at that so she wanted to continue doing that during her exchange as well. While watching the game I felt so happy for her, I was feeling like a proud soccer mom and I just couldn’t help but cry. That’s interesting how the connection between exchange students is so different from any other type of relationship I have here. I am truly happy for her and I sincerely hope she’ll have success in everything she does.

In the beginning of spring (that came extremely early for me this year) I visited Bremen and Berlin, both with exchange students from all over the world. In Bremen I went to an art museum and visited many stores like any teenage girl, but Berlin had something more for me. The program we had there was full of sight-seeing places, museums, interesting guide tours and discussions over politics and currently relevant topics. It was really nice to see how other exchange students manage their new lives. We exchanged thousands of embarrassing stories, our worries and things that make us happy. New friendships were built unbelievably fast and it was really easy to talk about the exchange life that only other students, who go through the same things as me, understand. That, again, shows how amazing is the communication between exchange students, I personally haven’t experienced anything like that before and I find it just beautiful how quickly it is possible to make friends.

In March there was an event called International Week in Braunschweig and I was happy to be chosen to be one of the participants. 17 of us from over 10 different countries lived in another host family and went to a new school for a week. We had to go to the lessons but after school we could all spend time together. This event was something new for me, because instead of full timetable we had a lot of freedom, we could choose where we wanted to go ourselves and we had no other rules except for the ones that our temporary family set us. I had an opportunity to see how another german family lives and since I live in a quite rural area here, I also had a comparison between a big city life and living outside the city. I must say the whole event could have been organised a bit better since the school has done that for more than 20 years already. As I mentioned, we didn’t have a lot of organised events, but the ones we had, were not thought through. But all together it was a nice week away from every day routine, it gave me some new energy to continue my school life when I was back home.

One of the most interesting things I have ever done in my life took place just few weeks ago. German school system says that every student has to do an obligatory internship for two weeks. The students apply for the jobs they’d like to do and if the employer gives them a consent, they can work for 2 weeks without getting any money. Not everyone likes that part of the school year, but I find it really good. It helps you to see which kind of job you could consider in the future or which area is definitely out of your options. I would like to go to university to study medicine after high school graduation so I though that it would be nice to apply to a place in a hospital. I was lucky and although my german was not the best at the time of the internship interview, the Internal Medicine Department decided to give me the job for few weeks. Thanks to the facts that I am an adult, an exchange student and that my parents are doctors, I was allowed to see and do some things that are actually not meant for interns. I went to see different examinations, I was allowed to take care of the patients and I got to see how a medical system works in Germany. I was so scared that my german was not good enough to understand everything that people tell me, but in reality I had no problem at all, I was even told that it’s amazing how aspiring I am in everything I do. This whole internship was definitely one of the coolest things I have done during my exchange year.

Today I arrived back from the holiday with my host family, we spent 5 days near the North Sea. We went to different ports, visited some museums, got to drive with a real fishing boat, saw living seals and just spent a nice time together.

Eight months have passed now since I came to Germany. The time has gone so fast and I don’t doubt the last 2,5 months will go even faster. My post this time was rather a quick overview about what has happened in my life recently, but I’ll try to bring something more detailed and personal to you next time.

Lots of good wishes to everyone!


Advertisements

Õpilased – kas inimesed või masinad? // Students – people or machines?

English below ↓


Taas on üle kuu aja eelmisest postitusest möödas ning minult palutakse ikka ja jälle, et oma elust Saksamaal rohkem kirjutaksin. Ütlen ausalt, et ma ei näe põhjust oma igapäevaelust kirjutada, sest esiteks on nii palju teisi vahetusõpilaste blogisid, kes seda juba teevad, teiseks ei toimu mu elus peaaegu mitte midagi teistsugust kui Eestis ja kolmandaks nõuaks iganädalaste postituste tegemine lihtsalt liialt punnitamist ja aega, kirjutised tuleksid ilmselt pigem sunnitult ja mitte eriti sisutihedad. Niisiis kirjutan ainult siis, kui on tuju ja midagi, mis kirjutamist väärt on.

Siiski põikaksin täna just oma igapäevaellu. Olen nüüdseks neli kuud Saksamaal koolis käinud ja võin julgelt öelda, et oskan keelt juba piisavalt, et mõista, mida õpetaja räägib, kuidas õpilased mõtlevad ja (peaaegu) millest õpikud kirjutavad. Kool Saksamaal on nagu kool ikka – õpitakse seda, mida riiklik õppekava ette näeb ning õpetaja võib kasutada vabalt valitud meetoteid, et õpilastele kõik vajalik selgeks teha, saadakse hindeid, tehakse koduseid töid ja aeg-ajalt segatakse tundi nagu igalpool mujalgi. Hommikuti kõlab klassikaline mõmin sellest, kuidas eelmisel ööl piisavalt magada ei saanud ning vahetundides pabistatakse koos eesolevate tööde ja tegemata koduste ülesannete pärast – mitte midagi erilist! Kui keegi septembist küsinud oleks, millised on erinevused Eesti ja Saksamaa kooli vahel, poleks ma suurt midagi välja tuua osanud. Tänaseks on aga Saksa kool võrreldes Eesti kooliga minu silmis lähemal sellele, mida üks õppeasutus ideaalis õpilastele pakkuma peab. Tean, et õpetamispraktikaid on palju erinevaid ning just seetõttu pean oluliseks märkida, et minu positus ei käi kindlasti eranditult kõigi Eesti ja Saksamaa koolide, õpetajate ja õpilaste kohta.

Olen alati käitunud reegli järgi, et õpetaja on klassiruumis kõige tähtsam. Õpetaja on see, kellel on õigus hinnata, kommenteerida, korrale kutsuda ja arvamust avaldada, olgu see siis kas õpilaste, poliitika või mille iganes kohta. Olen kuulnud, et üha enam püütakse Eestis rakendada taktikat, kus õpilane ja õpetaja on võrdsemad, kuid fakt on see, et Eestimaal on jätkuvalt klassiruumis õpilastel märgatavalt väiksem sõnaõigus kui klassi ees seisjal. Liiga palju olen näinud, kuulnud ja ka ise läbi elanud hetki, kus hea hinde nimel kirjutab õpilane oma kirjandi hoopis õpetaja vaadete järgi ning klassiruumis potentsiaalse konflikti vältimiseks hoiab parem suu kinni, kuigi peas keerlevad käsitletava teema kohta hoopis teised seisukohad, kui need, mida õpetaja presenteerib. Otse loomulikult on arvamuse avaldamise viis väga tähtis, eriti kui ootad, et sinu mõtted ka kellelgi korda läheks. Ebaviisaka hääletooniga ja korralikult argumenteerimata lahmimine paneb nii õpilase enda kui ka õpetaja ebameeldivasse olukorda. Paraku aga ei kuulu oma mõtete avaldamise kunsti õpetamine Eesti kooliprogrammi juurde. Me õpime palju ja süvitsi, kõik ühte ja sama, vastuvõtlikult ja vastu rääkimata ning niiviisi saavad õpilastest tähtsa paberiga tunnustatud raamatutarkust täis “kuldpead”, kellel puudub piisav sotsiaalne kompetents.

Eestis on rõhk sellel, et õpilane kuulab, paneb kirja ja ei sega õpetaja jutule vahele, töös kirjutab peaaegu sõna-sõnalt seda, mis õpikus kirjas on. Kaks nädalat hiljem ei tea õpilane enam aga selle teema kohta mitte mõhkuki, sest asjad õpitakse vaid ühekordselt hea hinde jaoks pähe. Saksa koolisüsteemis on aga suu lahti tegemine, arutlemine ja analüüsimine olulisem kui see, mida kontrolltöös paberile kirjutatakse. Pealegi aitab asjade läbimõtlemine ja kaasõpilaste kuulamine kaasa sellele, et kogu info ka pikaajalisemalt ajju talletuks. Enamikes ainetes on hindepunktid 1st 15ni ning suuline osa loeb tervikhindest 60% kuni 80%. Kirjalikes töödes kontrollitakse, nagu Eestiski, kui täpselt on õpilane suutnud ära õppida, mida kirjutab õpik, kuid alati on isegi bioloogias ja füüsikas ruumi jäetud oma arvamusele (a’la “Mida arvad Sina, kui kaugele on Saksamaa meditsiin arenenud 20 aasta pärast?”). Kui ka juhtub, et kirjalik töö untsu läheb, on siiski võimalik saada hea hinne. Selle nimel tuleb aga igapäevaselt koolis kaasa teha. Mulle oli alguses väga võõras see, kui palju küsimusi õpetaja klassilt küsib: isegi matemaatika tunnis peab õpilane oskama viimse detailini suuliselt selgitada iga väiksematki graafikukurvi ja tehet ning füüsika tunnis tundus pisut naljakaski, et peab õpilane ära tundma, et palli vertikaalsel kukkumisel ülevalt alla on tegemist vabalaskumisega. On see ju iseenesest mõistetav! Küll aga aitab selliste väikeste küsimuste küsimine õppimisele palju kaasa, õpilased keskenduvad rohkem ja õpetajal on lihsam õpetada. Suuline hinne koosneb sellest, kui palju õpilane tunnis kaasa teeb, kätt tõstab, õigesti vastab, argumenteerib ja oma arvamust avaldab. Neile, kes lihtsalt klassiruumis pulli teevad ja lulli löövad, häid punkte ei jätku. Umbes esimese poolaasta keskel saavad kõik õpilased õpetajalt individuaalset tagasisidet selle kohta, kuidas oma suulist hinnet tõsta. Loomulikult on oluline, et noored õpiksid selgeks selle, mis raamatus kirjas on ja mille põhjal kõrgkoolis edasi õppida saab, aga meetod, kuidas seda õpetatakse on minu silmis siin palju efektiivsem. Pannes alati tunnis tähele, kuulates mille üle õpilased ja õpetaja ühise dialoogina arutlevad ja öeldes oma sõna sekka, aitab kõigel vajalikult palju paremini pähe jääda.

Saksamaal ei ole koolile oluline, et nende maine oleks kõrgem kui teistel koolidel. Iga õpilane võib keskenduda just nendele ainetele, mis talle huvi pakuvad. Näiteks kui sul on huvi matemaatika vastu, aga bioloogias sa eriti tugev ei ole, on sul võimalus matemaatika hindega bioloogia “2” tasa teha. Ka ained, milles kirjutatakse lõpueksamid, on võimalik õpilastel ise valida. Rõhku pannakse õpilastest individuaalsete isiksuste kasvatamisele, siinsetele õpilastele pole patt oma arvamust avaldada ning seda tehakse juba väga noorelt suurepäraselt. Gümnaasiumiõpilased on valmis astuma maailma, seisma enda eest, mõtlema loogiliselt ja arvestama teiste mõtetega. Konstruktiivset kriitikat vanematelt, õpetajatelt ja sõpradelt ei võeta solvanguna, vaid võimalusena end parandada. Kokkuvõttes õpime me kõik täpselt samu asju, kuid viis, kuidas kõik vajalik selgeks saab, annab Saksamaa õpilastele eelise.

Pean vajalikuks veelkord mainida, et käesolev tekst ei käi kõigi eesti ja saksa inimeste kohta, kuid seda kirjutades tuginesin 100% ausalt sellele, mida enda ümber näinud olen.


Over a month has passed again since I wrote my last blog post. People ask me a lot to write more about my life in Germany but I have to say honestly that I don’t see the point to write about my every day life. First, a lot of students already do that and second, if I’d write blogposts every week, they wouldn’t definitely be as concise and interesting. That’s why I choose to write only when I’m in a mood to and have something to tell you about.

Controversially is the main theme of my post something that I do every day. I’ve gone to school here in Germany for four months and I can say that I understand the language much more than in the beginning. I can understand what the teacher is talking about, how the students think and (almost) what the books write about. School in Germany is like a normal school: students are taught what the national curriculum foresees and the teacher may use any kind of methods to make it understandable for the students. The written works are graded, homework must be done and from time to time the students get naughty and interrupt the lesson. In the mornings all you can hear is how nobody got enough sleep last night and during the breaks the students gather together to whine about forthcoming tests and undone homework – nothing special! If I would have been asked to compare school in Estonia and Germany in September, I wouldn’t have known what to say, but today I see the difference clearly. In my opinion is the German school system so much closer to the ideal “school” and what a proper educational institution should offer to its students. I know that the teaching techniques differ a lot from school to school and from land to land, that’s why I consider it important to mention that my post isn’t definitely about all the schools in Estonia and Germany, I’m not talking about all the students and teachers in general, this post is just based on what I have seen and experienced.

I’ve always followed the rule that the teacher is the most important person in the classroom. Teacher is the one who is allowed to grade, comment, call to order and tell his/her opinion, doesn’t matter if about politics, students or anything else. I’ve heard that the schools in Estonia are slowly aiming towards the equality of the students and the teacher in the classroom, but the fact is that the students still don’t have the say in anything. I’ve heard and went through too many situations where the essay is written, considering the teacher’s opinions not the student’s, and that just for a good mark. Or how the mouth is kept shut to avoid the conflict with the teacher, even though the student’s head is full of different opinions about the topic and views what the teacher is presenting in front of the class. Of course it’s really important to know how to properly present your point of views, especially if you want to be heard. Speaking on a rude, arrogant tone, not explaining your point good enough and not giving the other side a chance to share their thoughts might lead to unpleasant situations. Sadly, the art of presenting one’s thoughts is not being taught in Estonian school. We learn a lot and thoroughly, all the same things, receptively, without talking back and that’s how our students become high results in the exams and leave the school with an important piece of paper as a proof how smart they are. Unfortunately this is just a paper about academical knowledge and many of us still lack the social competence..

The emphasis in a class in Estonia is that the students listen, write down and don’t interrupt the teacher, in the tests are expected to write almost word by word what’s already written in the textbook. Two weeks after the test is almost all you learned, gone, because it’s just for one good grade and so much new information is given to you every single day that it is impossible to store it all in your brain. In German school system it is a must that the student opens his mouth, analyses and discusses along with the teacher and the others in the lesson. The oral participation is most of the time more important than what one writes in the test, it can make up to 80% of the final grade. This system gives the opportunity to get a good grade even when the written test gets a low mark. But getting the good grade need real participation from day to day.  It was so weird for me in the beginning how even in the maths class the students are expected to explain the slightest curve on a graph and I found it funny when students had to recognise the free fall in physics and actually orally explain how it works. It was all so obvious to me that the questions seemed unnecessary. Now I realise that those little questions make the whole class pay more attention and help teachers to restrain the order. The oral mark is formed based on how much the student raises his hand, gives right answers and explains his points of views. Those who don’t take part in class, don’t get good grades. Of course the main idea is still that the students learn what the textbooks say but the method how this information gets to students is here in Germany more effective.

It is not the most important thing for the school in Germany that its reputation is the best, above all the other schools. Every student can concentrate on the subjects which he/she has interest in. For instance, when you like maths but are not as good in biology, then can the good mark in maths “delete” the bad one in biology. The emphasis is on personal growth of the students, for students in Germany it is not a misdoing to express their opinion. The people who graduate high school are ready to step into the world, stand for themselves, think logically and take into consideration what other people around them say. Constructive critique from parents, teachers and friends is not taken as an offence, but as an opportunity to better oneself. In conclusion we all learn the same things, but the way it is done here in Germany, gives an advantage to German students.


Koduigatsus // Homesickness

English below ↓


3 kuud Saksamaal on läinud linnutiivul. Võrdlemisi palju küsitakse, kuidas mul koduigatsusega lood on. Niisiis otsustasin panna kirja, millised tunded mind Eestile mõeldes valdavad.

Kunagi, kui ma veel täitsa väike tüdruk olin, veetsin suve maal vanaema juures. Mäletan hästi, kuidas salaja maja taga mustsõstraid nosimas käisin ja kassilt valusalt kriimustada sain, kui kogemata talle saba peale astusin. Meenub ka see, milline argpüks ma olin. Liiga tihti jäi imeilus päikeseloojang nägemata ja metsatukast maasikad põske pistmata, mere ääres kivid vette loopimata ja kraavist põldmarjad korjamata. Seda kõike vaid seetõttu, et nii kraav, metsatukk kui meri turvalisest koduaiast väljaspool olid. Palusin alati pisarsilmi, et keegi minuga kaasa tuleks, sest üksi lihtsalt ei julgenud. Vahel tuldi, enamasti aga mitte. Tol ajal tundus see vanematest südametu ja julm, kuid täna, olles koduaiast kaugel ja maasikate korjamise asemel rinda pistmas hoopis suuremate väljakutsetega, tahan öelda aitäh neile, kes mulle “ei” ütlesid.

Aastatega on argpükslikkus minust tasapisi välja voolama hakanud ning asemele on tulnud uudishimu. Eelmisel aastal palusin argusel oma teelt täiesti kõrvale astuda ja tegin tähtsa otsuse minna välismaale. Nii õnnetult kui see ka kõlab, tahtsin enne vahetusaastat kangesti Eestist ära. Lihtsalt kaugele, kuskile mujale, kodumaast eemale. Vajasin vaheldust Eesti elust, mis päevast päeva mingil veidral põhjusel mind rahulolematuks muutis. Olin pidevalt stressis ja võrdlemisi õnnetu, suurt midagi tehtud ei saanud ja olin ennast täiesti käest ära lasnud. Midagi selle vastu ma aga ette võtta ka ei osanud. Küll aga tiksus peas mõte, et äkki vajan midagi sellist, mida Eesti mulle pakkuda ei suuda. Niisiis lendasin aastaks ära. Täna mõistan, kui õigesti ma tegin.

Kui 100 päeva tagasi oma vahetusaastat alustasin, arvasin ma, et saab väga raske olema. Teadsin, et algus tuleb täis pisaraid ja ebamugavustunnet ning miskipärast olin ennast valmis pannud selleks, et ka kohanedes ei suuda ma siin täiesti õnnelik olla. Pean tõdema, et algus polnud midagi ületamatut, vaid emotsionaalselt väga kurnav. Mõtlesin palju Eestist ja sellest, et olen siin “lõksus”, pisarad olid kogu aeg kurgus ja motivatsioon midagi teha puudus täielikult. Küll aga kurvastasin vaid 7 esimest päeva Saksamaal ja seda tegelikult mitte suurest koduigatsusest, vaid rohkem hirmust uue ees. Täna võin ma aga rahuliku südamega öelda, et olen siin kõigega rahul ja siiralt õnnelik. Pean silmad piinlikkusest maas tunnistama, et Eestit ma ei igatse. Tunnen puudust oma perekonnast, aga see on ka kõik.

Fakt on see, et Eestis oli kõik kordades lihtsam kui siin. Olin laisk ja kogu aeg pahas tujus, sest ma ei teinud mitte midagi, ei pingutanud millegi jaoks. Ma tean, et ma olen võimaline tegema ära päris palju, kui ma seda vaid tahan, Eestis olles aga ei tahtnud ma midagi muud, kui ära minna. Tunnen, et olen siin taas oma potentsiaali rohkem kasutama hakanud. Ma ei väida, et kodumaa mulle seda pakkuda ei suutnud, pigem vajasin ma lihtsalt mugavustsoonist välja astumist, et ennast taas kätte võtta. Siin teen rohkem, tahan rohkem ja püüan rohkem.

Tänase postituse lõpu tahaksin pühendada neile vahetusõpilastele, kes praegu kodust kaugel olles nukralt Eestile mõtlevad. Panen kõigile südamele, et kuigi nii vahetuspere kui sõprade ja koolikeskkonnaga peab natuke ka lihtsalt vedama, siis koduigatsusest saab võitu peamiselt ise midagi ette võttes. Mida rohkem teed ja jõuad, seda kiiremini läheb aeg. Mida aktiivsemalt kõigest osa võtad, seda vähem on sul aega mõelda kodumaal toimuvale toimuvale. Tuleb õppida tegema, siis kui ei taha ja leppima, siis kui ei saa. Tuleb õppida andma, kui keegi ei palu ja minema siis, kui ei pea. Ja viimaseks: selleks, et olla olukorraga siiralt rahul, tuleb oma süda kõigele uuele lahti teha ja lihtsalt lubada endal õnnelik olla.

Ma ei armasta eriti kirjutada sellest, mida ma siin igapäevaelus teen, sest ausalt öeldes midagi väga erilist selles ei ole. Mulle meeldib kirjutada sellest, mida ma tunnen ja mõtlen, aga tean, et kõigile seda lugeda ei meeldi. Seega, kui oled rohkem huvitatud vahetusõpilaste elust Saksamaal, siis  Dora, Frida ja Triinu blogid kajastavad pisut rohkem igapäevast. Samuti soovitan lugeda Elise blogi Uruguay kohta.

Alla kerides ka paar pilti!


3 months have gone fast. People ask me relatively much if I miss home and how do I deal with homesickness, so I’ve decided to write down what I feel when I think about Estonia.

About ten years ago when I was a little girl I spent the summer at my grandparents’ house on the countryside. I remember how I sneaked out to eat forbidden black currants behind the house and got bitten by the cat after I accidentally stepped on his paw. I also remember that I was a coward. Often I missed a beautiful sunset or didn’t go to eat the almost-ready strawberries from the local small forest, I said no to throwing stones into the sea and left the dewberries in the ditch. All that just because these places were out of the safe home garden. Almost crying, I always asked somebody to come with me because I didn’t dare to go alone. Sometimes they came, mostly not. At that time it seemed harsh and heartless from my parents but today, being far away from home and facing much bigger challenges than picking berries, I want to say thank you to those who said no to me.

As the years go by, the cowardness is slowly being replaced by curiosity. Last year I made a big decision to go abroad. As sad as it sounds, before my exchange year the only thing I wished for was to get away from Estonia. Just somewhere else, far away from my homeland. I needed a change from my life in Estonia, which, for some reason, always left me unsatisfied. I was stressed and relatively unhappy all the time, I didn’t get anything done and had completely given up on myself. I had no idea what to do to make the situation better but there was an idea in the back of my head. I thought that maybe I need something that Estonia can’t give me. So I took the decision to go away for a year. Today I understand how right that was.

100 days ago when my exchange year began and I presumed that it was going to be very difficult. I knew that the beginning would be full of tears and uncomfortable feelings and for some reason I prepared myself for not being able to be 100% happy here. I must say, the beginning was not the easiest for me, it was emotionally exhausting. I thought a lot about Estonia and how I am stuck here, I was on the edge of crying almost every second and I lacked motivation for anything. But the good thing is, that this sad period only lasted 7 days for me and thinking back now it wasn’t because if homesickness, it was the fear for all that was ahead of me. Now, after 3 months I can say I am satisfied and genuinely happy here. Eyes on the floor in slight embarassment, I must admit I don’t miss Estonia. I long for my family but nothing else.

The fact is that everything was much easier in Estonia. I was lazy and in a bad mood all the time because I did nothing, I put no effort in anything. I know that I am able to do a lot if I really want to, but the only thing I wanted a year ago was to get away from  Estonia. I feel that I am slowly starting to use my potential here again. I am not saying that my homeland was not able to give me that push, I just think that I needed to step out of my comfort zone to pick myself up again. Here I do more, I want more and try more.

The end of this post is devoted to those exchange students who sadly think about their homeland right now. I want to tell you all that even though you must have a little bit of luck with your host family and friends, you can still fight homesickness the best on your own. The more you do, the faster goes the time. The more active you are, the less time you have to think about home. You need to learn to do when you don’t want to and accept when you are not willing to. You need to learn to give when nobody is asking you to and to go when you don’t have to. And most importantly, if you really want to feel good, you need to open your heart for all the new and just allow yourself to be happy.


Elu nagu filmis?! // My life is a movie?!

English below ↓


Eelmisest postitusest on möödas juba pea kuu aega. See tähendab vaid üht – elu on vahepeal hästi kiireks muutunud ja palju aega niisama mõtete kirja panemiseks pole olnud. Kuu aja sisse on mahutunud esimesed hindelised tööd koolis, Saksamaale kohased vaheaja alguse peod ja põnevad elamused kahest koolivabast nädalast.  Tänane postitus tuleb sõna otseses mõttes värvilisem kui eales varem, sest kogunenud on palju pilte, mida jagada tahaksin. Enne aga sellest, mis ma vahepeal täpsemalt korda saatnud olen.

Saksamaal on, tänu taevale, lausa kaks nädalat sügisvaheaega, seega pisut rohkem aega kui Eestis, et midagi toredat teha. Minu vaheaeg möödus peamiselt kodust eemal, käisin Ida-Saksamaal perega sealseid linnakesi ja loodust avastamas, samuti avanes mul imeline võimalus veeta viis päeva Hollandis. Möödunud nädalate jooksul tabasin end päris palju mõtlemast sellele, kui vedanud mul tegelikult on, et nii noorena pisut maailma avastada saan. Ringi vaadates on nii mõnigi kord tekkinud tunne, justkui elaksin filmis. Ja ometi pole ma ju Eestist teab mis kaugel… Ehk on see vaid minu elav mõttemaailm, mis mind nõnda tundma paneb, kuid vahel on küll tunne, et mu elust on puudu vaid meeleolule vastav taustamuusika.

Ühel nädalavahetusel käisin Oldenburgis Kramerfestil. Eestlasena olin taolist üritust vaid televiisorit näinud, kuid nüüd sain sellest ka ise päriselt osa. Tegemist oli suure festivaliga, mis päevasel ajal on sobiv paik kõigile – lastega peredele, noortele paarikestele, vanematele kodanikele. Pakutakse kõike head ja paremat alates erinevate söökidega (muidugi ei puudu ka sadu erinevaid sorte saiakesi) ja lõpetades igasuguse laadakraamiga, mida vaid taoliselt festivalilt soetada saab. Õhtul muutub õhkkond aga eriti filmiliseks: värvilistele atraktsioonidele lisanduvad paar promilli ja meeleolumuusika ning taevast kaunistab vägev ilutulestik. Minul õnnestus osa saada vaid päevasest osast. See pärastlõuna oli minu jaoks üks meeldejääavamaid, käisin ammulisui ringi ja muudkui imestasin.

Pildid Kramerfestist. Klõpsa peale, et näha suuremalt!

 

Vaheaja esimese nädala veetsin Hollandis, kus külastasin oma sugulast, kes seal õpib. Uuesti eesti keeles rääkimine oli alguses kergelt problemaatiline meile mõlemale, kuid viimaseks päevaks tuli juba päris kenasti välja. Peamiselt veetsime aega linnas nimega Haag, seal külastasime kohalikku randa, väga multikultuurset turgu, muuseumeid, hulgaliselt poode ja söögikohti. Kuna aga Amsterdam oli vaid 40-minutilise rongisõidu kaugusel, jõudsime ühel päeval ka sinna. Seal kõndisime ilusate tänavate vahel jalad villi ja käisime peamiste vaatamisväärsuste juures. Kohtusin nende viie päeva jooksul paljude huvitavate inimestega ning nähes sealset elu, tekkis mulgi lahkudes mõte, et ka minust võiks kunagi saada tudeng välismaal. Raske oli taas kallile inimesele head aega öelda, kuid kurbuse kummutas teadmine, et juba 9 kuu pärast kohtume taas Eestis.

Vaheaja teine pool oli samuti huvitav, käisime perega Ida-Saksamaal Harzis. See on regioon, kus palju linnakesi ja vaatamisväärsusi oli üksteisele väga lähedal – super koht turistidele. Külastasime kaevandusi, käisime ekskursioonil mineraalikoobastes, astusime sisse uhketesse lossidesse, kõndisime tohutu kõrgel sillal ja palju-palju muud. Kuue päeva sisse mahtus nii palju tegevusi, et ma ausalt öeldes kõiki enam ei mäletagi. Imekaunite vanade kitsaste tänavate vahel ja muinasjutulisel maastikul kõndides tundus taas, et elu on kui film. Ka ilmataat oli terve nädala jooksul meie vastu väga helde, soojakraadid ulatusid päeval kuni 27 kraadini. Õhtuti, kui jalad juba väsinud olid, istusime perega üheskoos laua taga ja mängisime lauamänge. Nautisin puhkust väga, sest võrreldes Eestiga oli see taas midagi uut.

Pildid Harzist. Klõpsa peale, et näha suuremalt!

Tänasel ilusal pühapäeval lubasin endal vaheaja viimase päeva auks puhkusest välja puhata ja kaua magada, et juba homme uut 10-nädalast kooliperioodi erksalt alustada. Võtsin aega, et taas teile ülevaade anda, et olen elus, terve ja õnnelik ning loodetavasti kirjutan järgmise postituse juba õige pea.


Last blog post was almost a month ago.. It can only mean one thing – I have had a lot to do and not so much time to write down my thoughts. With the past month I have written my first tests in school, met a lot of new people and collected good memories from two weeks of holiday. Today’s post is literally more colourful than it has ever been, I have taken a lot of pictures which I’d like to share with you. But first a little bit about what I did during my school-free time.

In Germany they have, thank God, two weeks of holiday. It means a bit more time than in Estonia to do something fun. I mostly spent my vacation away from home, I went to Eastern part of Germany with my family to explore the little towns and nature there. I also had an oppurtunity to go to Netherlands for five days. These past weeks I have thought a lot about how lucky I am to be able to explore the world a bit as a young person. Looking around I have felt a lot as if I lived in a movie. And I am not even so far from Estonia.. Perhaps is that just my bright imagination what makes me think that way, but sometimes I really feel that only backround music is missing from my life.

One weekend I went to Kramerfest, it took place in Oldenburg. As an estonian I had seen this kind of event only in TV, but now I could also see that with my own eyes. This is a huge festival which during the day is a place where families with children, young people and basically everybody can have fun. There is a lot of good food (of course a lot of bread) and interesting festival stuff on the tables for people to buy. In the evening the environment turns even more movie-alike: a few promills and music is added to colourful attractions and in the sky there are bright fireworks. I only went there during the day. This afternoon was one of the memorable ones, I just walked and wondered, if that’s really real. Pictures above ↑

The first week of vacation I spent in Netherlands, visiting my cousin who studies there. Speaking in Estonian again was a bit problematic at first, but on the last day we were again pretty good at that. We spent time mainly in the Hague, we went to a local beach, walked through a very multi-cultural market, visited museums and a lot of shops and restaurants. The capital of Netherlands, Amsterdam, was only a 40-minute drive away so one day we visited this city as well. We walked a lot on the famous streets and went to see the main sight-seeing places. I met a lot of new people during those five days and seeing the life they had there, I thought that maybe one day I could also go to a university to a foreign land. It was hard to say goodbye to my cousin, who is also my best friend and family, but knowing that already in 9 months we will meet again in Estonia, made me feel better.

Pictures from Holland. Click on pictures to see!

The second half of the holiday was also very interesting, we went to former East-Germany, the Harz. This is a region where a lot of small beautiful towns and sight seeing places are very near to each other – a perfect place for tourists. We went to mines and caves, visited a castle, walked on a high bridge and much much more. These six days were full of so many activities that some of them I can’t even remember anymore. Walking on the old streets and seeing a fairytale-like landscape, I felt again as I was in a movie. The weather was extremely good during the whole week, some days we even had 27 degrees. In the evenings when the legs were tired of walking, we sat around the table and played board games together. I really enjoyed the vacation, because it was something completely different compared to what I’d normally do in Estonia.
Pictures above ↑

Today, on a beautiful Sunday I allowed myself to rest from the vacation and sleep longer, so that tomorrow I can start fresh with my 10-week long school period again. In addition to sleeping I took time to give you a quick overview of my activities and tell you that I’m alive, healthy and happy.


Lahtilaskmine // Letting go

English below ↓


Paar postitust tagasi kirjutasin, kuidas ennast tunnen ja millest mõtlen. Mainisin, et kuigi kõik on tegelikult parimas korras, on siiski kuskil ajusopis mingi veider tunne, mille päritolu ja tagamaid on raske mõista. Möödunud nädalal oli mul tavalisest rohkem aega lihtsalt asjade üle järele mõelda. Käisin koolireisil, mis, erinevalt väljasõitudest, millest Eestis olen osa võtnud, oli suures osas maailmaprobleemide ja pisut individuaalsemate teemade üle arutlemine. Kolme päevaga tuli välja suuri saladusi, mida inimesed on oma sõprade eest hoidnud, kartes halvakspanu, nii mõnigi poetas vestlusringis paar pisarat, kui jutt läks äkitselt liiga personaalseks ning paljud said mõtlemisainet ka edaspidiseks. Mina olen jätkuvalt oma peas õige pisut metsas, kuid need kolm päeva aitasid mind natuke lähemale oma tunnete mõistmisele ja nüüd oskan ehk midagi ka täpsemalt kirja panna.

Üks osa minu kuklas tiksuvast imelikust tundest on hirm. Mitte taoline hirm, mida tunned siis, kui oled pättusega hakkama saanud ja ootad, mida su kurjad vanemad asjast arvavad või tunne, mis korraks sähvatab, kui järsust mäest alla sõites ratta üle hetkeks kontrolli kaotad. Ei, see, mida ma praegu tunnen, on midagi hoopis teistsugust. Saksamaal olemine on privileeg, mida raisku lasta oleks patt. Tunnen inimesi, kes kahetsevad vahetusaastale minekut ning täna peavad aastat välisriigis tuuldevisatud ajaks. Ma ei ole pika vihaga inimene, kuid tean, et ei annaks endale ilmselt väga-väga pikka aega andeks, kui ka mina tuleksin tagasi Eestisse arusaamaga, et olen aasta oma elust raisanud. Ja pettumus poleks mitte see aeg, mille “kaotasin”, vaid teadmine, et ma ei andnud endast kõik. Ma tulin välismaale heade Eesti inimeste abiga, vanemate toetuse ja sugulaste-sõprade heakskiiduga ning mul oleks piinlik neile tunnistada, et nende panus oli asjata. Ja kuigi mind aidanud inimeste arvamus on mulle oluline, tunneksin suurimat häbi peeglisse vaadates. Just seetõttu pean ennast siin kokku võtma ning igal hommikul, olgu see siis kas peale suurepärast või läbikukkunud eilset, taas uuesti proovima.

Küll aga on jube keeruline otsast peale alustada, kui igas päevas on murekohtadeks samad asjad, mis on mind painanud juba nädalaid. Eestis olen saanud alati oma probleeme edasi lükata ja tegeleda nendega millalgi hiljem või loota, et need kaovad iseenesest. Kodumaal on mul alati keegi, kellele toetuda, kellele kurta kõik ja rohkemgi veel ning kellelt saada vahetut abi, kui olen emotsionaalselt karile jooksnud. Siin ma seda luksust endale aga lubada ei saa, seda nii keelebarjääri kui inimeste teistsuguste arusaamade tõttu. Siin olen iseenda õpetaja ja õpilane, kuulaja ja nõuandja. Ja parim, mis ma endale olen õpetanud, on see, et vahel tuleb asjadest lahti lasta. Mitte seepärast, et need sulle enam hingelähedased pole, vaid lihtsalt seetõttu, et kõike endaga kaasas kanda on liiga raske. Olen lahti lasknud mõttest, mis painas mind tükk-tükk aega. Alustasin ja lõpetasin igat päeva unistusega, et peagi istun taas oma perega õhtusöögilauas ja naeran pisarateni, sest väikevend viskab sellist kildu, et vähe pole. Aasta pole tegelikult väga pikk aeg, aga päevast päeva unistada millestki, mis on kättesaamatu, on lihtsalt rumal ja takistab siin normaalse elu elamist. Mulle kallid inimesed on alati minu südames ja vaid ühe telefonikõne või sõnumi kaugusel, kuid igapäevaselt pean nad lihtsalt natuke kõrvale panema, et siinset elu täiel rinnal nautida. Sama on ka minevikuga. Vanad harjumused, kogetud tunded ja kinnistunud arusaamad tuleb paigutada südames kohale, kus nad on olemas ja meeles, kuid mitte takistuseks uutele võimalustele. Aeg-ajalt meenutan Eestit ja rõõmustan-kurvastan vaikselt omaette, olen tänulik kõige eest, mida viimane aasta mulle tõi ja õpetas. Täna panen kogetu aga ootele ning kes teab, ehk on ka sügavaimas südamesopis pesitsevatel asjadel kuskil tulevikus oma koht..

Sellise mõttega lõpetan tänase postituse ja saadan oma kõige kallimatele üle kogu maailma tohutult häid mõtteid ja suured kallistused!


A few posts back I wrote about my feelings and what I think about. I mentioned that even though everything is actually really really good here, there is still a weird feeling in my head, which is difficult to identify. Last week I had more time than I normally do, to think my feelings through. I went to a school trip which was really different compared to the trips I have been to with my school. Main activity of the trip was to discuss over bigger and more personal problems with the whole class. With three days a lot of secrets, which had been hidden for a while, came out, some people had a tear in their eyes when the topic got too personal too suddenly and most of us have now a lot to think about and take with us to the future. I still have a small mess in my head but those three days helped me to get a bit closer to what and why I actually sense and hopefully I’ll even succeed to write them down.

One part of this strange feeling belongs to fear. Not that kind of fear which you get when you have done something extremely stupid and wait for your parents reaction to that or when you ride down a steep hill and lose control over your bike for a second. No, what I feel now, is different. Being in Germany is a privilege and it would be a sin to waste that. I know people who regret going to an exchange year and now think that they have wasted one whole year of their relatively short life. I am not a person who stays mad for a long time but I know for sure that I wouldn’t forgive myself for a loooong time if I went back to Estonia feeling as if I wasted my time here. And the dissapointment wouldn’t be the time what I “lost” but the fact that I didn’t give my all to make this year count. I came abroad with the help of generous Estonian people, with the support of my parents and with my relatives’ approval, I’d be embarassed to admit them that their contribution was pointless. And even though the opinion of the people who have helped me, is important to me, I’d be the most ashamed when I look in the mirror. This is the exact reason why I have to pull myself together and every morning, no matter if it’s after a great or failed yesterday, try again.

But it’s hard to start again if every day the same things drag you down again and again. In Estonia I could postpone my problems and deal with them later or just hope that fade away. In my homeland I always have somebody who I can lean on, to who I can tell everything and even more and from who I can get direct help if I’m down. Here are things a bit differently, both because of the language barrier and because I’m surrounded by people who see things differently than I do. I have a family to who I can talk to about anything and everything but sometimes I don’t know how to because some things can’t be explained in English. With a lot of things I have to be my own teacher and student, listener and advisor. And the best what I have taught myself so far is that sometimes you have to let go. Not because these things don’t matter to you anymore, no, they can mean a world to you, but simply because it’s too heavy to carry everything with you all the time. I have let got of a thought which haunted me for some time. I started and ended my day with dreaming about how I am again sitting in the dinner table with my family, laughing to tears because my little brother made such a good joke. A year is actually not that long period of time but constantly dreaming about something unreachable is simply stupid, time consuming and unhealthy. People I love are always in my heart and only a call or a text away, but here in my every day life I just have to put them to a side for a while to enjoy my life here. The same is with the past. I have put my old habits, feelings and opinions in my heart where they have found their place. I remember them, they’re always there but not on the way for new oppurtunities. Sometimes I think about Estonia and am happy and sad on my own. I am thankful for everything life brought me last year, it taught me a lot. But today I put everything that I experienced back to where it belongs so it can wait for its time and who knows, maybe the things that are there, patiently waiting, find their place in my future..

This is the thought I end my post with today. I’m sending tons of warm hugs and good thoughts to my loved ones all over the world!


 

Oldenburg + Bösel

English below ↓


Täitunud on esimesed 4 nädalat Saksamaal! Selle auks ei kurna ma teid, armsad lugejad, millegi nii tõsise ja pikaga kui eelmisel korral.

Eelmisel nädalavahetusel külastasin perega Oldenburgi, linna, mis asub mu kodust umbes 45-minutilise autosõidu kaugusel. Keda huvitab, saab sellest armsast linnast lugeda siin. Seal oli parasjagu käimas Stadtfest (e.k. Linnafestival), mis sarnanes, kui hästi üldistada, Tartu Hansapäevadele. Müüdi head-paremat, tänavad olid täis muusikuid ja kõikjal oli tohutult inimesi. Tol korral ma mingit ülevaadet linnast ei saanud, sest veetsime seal vaid paar tundi inimeste keskel jalutades ning peale seda külastasime mu host-isa venda, kelle pere juurde me tegelikult Oldenburgi läksimegi. Eile, laupäeval käsisin selles väga armsas linnas aga koos sõbrannadega rahakotte kergendamas. Seekord nägin küll pisut rohkem, kuid siiski pigem vaid kesklinna, kus paiknesid minu lemmikpoed Zara ja Mango ning Eestist tuttav restoran Vapiano. Kõhud täis, rahakotid tühjad ja silmad kinni vajumas – nii lahkusime peale kuut tundi Oldenburgist. Tugevamad läksid õhtul ka peole, kuid mina, nõrk eestlane, jäin koju ja veetsin hoopis kena õhtupooliku koos perega lauamänge mängides.

Processed with VSCO with m3 preset

Pühapäeval peale pikka 8-tunnist iluund ja mõnusat hommikusööki läksime peaaegu terves koosseisus (host-vend jäi koju ujumiseksami jaoks jalgu raseerima) kodu lähedal asuvasse külla nimega Bösel. Seal toimus rahvusvaheline muusikafestival ning selle raames rongkäik, kus minu mäletamist mööda oli esindatud 8 riiki. Tänavad olid ehitud Euroopa Liidu liikmesriikide lipukestega ning pean ausalt ütlema, et Eesti lipu nägemine pole mind kunagi varem nii elevaks teinud kui täna. Salamisi lootsin väga rahvuskaaslasi pilli mängimas silmata, kuid kahjuks vaid lootuseks see jäigi. Sellest polnud aga lugu, sest üritus oli siiski väga nauditav, meenutades mulle paari aasta tagust laulupidu, kus kooliorkestri kooseisus ka ise flööti mängisin. Poolteist tundi, üks õlu ja kaks berliinerit hiljem sõitsime koju, kus sain 15-ks minutiks silma looja lasta, enne kui kiirustasime vennaga käsipalli mängu vaatama. Kena õhtu lõpetus oli 21:7 võit omade kasuks.

NB! Veel pilte allpool!


First 4 weeks in Germany are over! In its honor I won’t exhaust you, dear readers, with something as serious and long as last time.

Last weekend I visited Oldenburg with my family.  It’s a lovely city which is 45-minute drive away from my home. Who is interested, can read about this town here. At the time we were there, people were celebrating Stadtfest (lit. City Festival) which is, if to really generalise, similar to Tartu Hansa Days. A lot of goods were sold, streets were full of musicians and people who had come to see the festival. I didn’t get a really good overview of the city this time because we only spent few hours walking in crowded streeProcessed with VSCO with m3 presetts, after what we went to visit my hostdad’s brother, which was actually the reason why we drove to Oldenburg in the first place. Yesterday, on Saturday I went there again with my friends. This time I saw a bit more, but still only the city centre where I could find my favorite stores Zara and Mango and restaurant Vapiano which I like to visit in Estonia as well. Wallets empty, stomachs full and eyes almost closing – that’s how we left Oldenburg after 6 hours. Stronger girls went to a party after that but I, a weak estonian, stayed home and spent a really nice evening playing board games with my family.

On Sunday after long 8-hour beauty sleep and good breakfast almost all of us (host-brother stayed home to prepare himself for swimming exam) went to a village called Bösel. There was an international music festival and a parade, where people from 8 nations had come together to play. The streets were decorated with EU countries’ flags and I was secretly hoping to see Estonians play there as well, when I noticed Estonian flag hanging among others. It remained a hope but it didn’t stop me from enjoying what I saw and heard. Seeing different orchestras marching together reminded me of a song festival in Estonia few years ago, where I was also playing flute and marching with my school’s band. Such a powerful feeling.. 1,5 hours, one beer and two Berliners later we were driving home. I took a quick 15-minute nap and then went to see a handball game with my brother. The day ended with really decent 21:7 win over guests.


Mõtted // Thoughts

English below ↓


Jube tore on öelda, et ma lähen nüüd välismaale ja tulen aasta pärast tagasi. 11 kuud välismaal elamine on kahtlemata kogemus omaette, see paneb noore proovile olukordades, mida kodumaal oodata ei oskaks, kuid paratamatult pole kõik alati nii lilleline, kui loodame. Juba enne tulekut valmistasin end mentaalselt ette, et siin saab olema keeruline. Pean ütlema, taas üllatusega, et reaalsuses pole ma veel pidanud millegi ületamatuga rinda pistma. Küll aga on kolm nädalat iseseisvat elu õpetanud mulle rohkem, kui oleksin osanud arvata. Paljud asjad on minu jaoks kardinaalselt muutunud.

Inglise keel oli juba Eestis peaaegu aasta aega enne vahetusaastale tulekut minu elu igapäevane osa, sest mul oli poiss-sõber ja välismaalastest sõbrad, kes eesti keelt ei kõnelenud. Siin on aga see laialdaselt üle kogu maailma kõneldav keel omandanud minu jaoks hoopis teise tähenduse. Inglise keel on minu teine eesti keel. Veel paar aastat tagasi olin inglise keele tundides rääkides väga-väga ebakindel, kuid Saksamaal on see hetkel minu jaoks kõige kindlam suhtlemisviis: hirm on kadunud, tunnen ennast seda keelt rääkides väga mugavalt ning see tuleb täiesti iseenesest. Ometi proovin seda kasutada siiski nii vähe kui võimalik, sest siia tulin siiski ju saksa keelt õppima, kuid olles väga avatud ja rääkimishimuline neiu, on ka hetki, kus terve jutu selgitan vestluskaaslastele inglise keeles.

Eestis oli mul rutiin, mis hõlmas küll kooli, kodutöid ja muud taolist, kuid nüüd mõistan, kui laisk ma tegelikult olin. Uues keskkonnas olen pidevalt rakkes igasuguste tegevustega, näiteks mängin taas flööti, mis Eestis oli viimased paar aastat nukralt sahtlis oma aega oodanud. Lisaks tegelen aktiivselt spordiga, käin ujumas ja jooksmas ning katsetan hetkel ka minu jaoks uut spordiala – käsipalli. Kahtlustan, et selle viimasega tegelen ilmselt vaid ajutiselt, kuid lubasin endale, et päris kohe seda nurka ei viska. Rutiini tekkimist toetavad minu pere harjumused: ärkame vara, sööme alati kindlatel kellaaegadel ning kõigil on välja kujunenud omad tegevused peaaegu iga päev peale kooli. Vaba aega on mul siin kõige uue kõrvalt õnneks piisavalt, kuid mitte liialt. Seda sisustan peamiselt lugemise, koduste iluprotseduuride, kitarri- ja ukulelemängu ning vabatahtliku õppimisega. Olen enda jaoks uuesti avastanud, et kui teed palju, siis jõuad rohkem.

Kõige suurem muutus on toimunud selles, kuidas ma ennast tunnen. Ma olen jätkuvalt see sama vahel kohatute naljadega noor neiu, kes armastab pisut lolli mängida ja lõbutseda, kuid ma pole enam päris see, kes ma olin kuu aega tagasi. Kuigi mul on siin pere, kes mind igati toetab ja sõbrad, kes on minu jaoks olemas, olen siin siiski täiesti omapäi. Alates momendist, kui ma lehvitasin Tallinnas oma vendadele ja emmele-issile, on minus valitsenud igal viimsel kui hetkel üks veel küllaltki võõras tunne, õigemini kombinatsioon tunnetest, mille kohalolu ma varem nii selgelt ei täheldanud. Metsikult suur vastutustunne, pidev ettemõtlemine, suurem enesekontroll ja sagedased motivatsioonikõned iseendale on saanud igapäevaseks. Ma ei tunne ennast ebamugavalt, kuid minus on juba praegu, kolme nädalada, väga palju muutunud ja see on minu jaoks paganama harjumatu. On toimunud palju positiivseid muutusi, mis teevad elu päris palju kergemaks. Ma ei hooli enam asjadest, millest hoolimine pole seda väärt ning ülemõtlemine jäi vist ka Eestisse. Ei tunne vahepeal ennast äragi… Kui varem arvasin, et olen päris iseseisev, siis see mõte on nüüd asendunud arusaamaga, et Eestis olin siiski väga suurel määral sõltuv oma kõige lähedasematest. Siin aga kallite inimeste otsene toetus puudub. Olen küll perega tihedalt kontaktis ja nad on mulle olulisemad kui eales varem, kuid nad pole ju tegelikult siin. Mul pole muud üle jäänud, kui õppida et loota saan ainult iseendale ning ainult mina olen vastutav oma tegude, tunnete ja meelestatuse eest. Pean endaga igapäevaselt tegema meeletult palju tööd, sest siin emotsionaalselt katki minna on kordades kergem kui kodumaal.

Ütlesin endale enne tulekut, et kui mul pole suuri soove, siis pole mul milleski ka pettuda. Olen enda üle meeletult uhke, et suutsin tulla Saksamaale ilma suurte lootuste ja ootusteta ning alustada puhtalt lehelt. Tulin siia väga tagasihoidlike plaanide ja realistlike mõtetega, olen endale selle eest ääretult tänulik.


It’s cool to say that now I’m going abroad and will not come back sooner than one year. Living abroad is definitely an experience. It puts a young person to a test in situations which would never happen at home, but obviously this year can’t be as perfect as I wish it to be. Before I came here, I prepared myself mentally that it will be difficult. I have to admit, again surprisingly, that in reality I haven’t faced any insurmountable problems here, yet. However, three weeks of independent life has taught me more than I imagined. Many things have changed cardinally.

English was already an everyday thing for me for almost a year before coming to Germany because I had a boyfriend and other foreign friends who didn’t speak Estonian. Still, here has this language acquired a completely different meaning for me. English is my second Estonian. Few years ago I was struggling to speak English in lessons in school but in Germany this is the most secure way for me to communicate: there’s no fear to speak, I feel comfortable speaking and it just comes automatically. However, I try to use it as little as possible because I came here to learn German. But I am a very talkative and open young woman so I have moments when I have to explain myself or tell a story in English in order to make myself understandable and take part in a conversation.

In Estonia I had a routine – I went to school, had household chores to do and stuff like that but now I realise how lazy I was. New environment makes me do more, for example I am playing flute again. Back home it stayed in a drawer and waited patiently for its time for couple of years. Addition to that, I’m now actively doing sport as well, I go swimming, running and currently I’m trying out a new thing for me, handball. I suspect that I will do that only temporarily but I promised myself that I will give it a try and not give up straight in the beginning. My daily routine has been formed thanks to my host family: we wake up quite early, we always eat together on certain times and everybody has their own activities almost every day after school. I have enough private time and leisure. I normally use it to write blog posts, read or play guitar and ukulele. I have discovered for myself that if I do more, then I can more.

The biggest change has taken place in how I feel. I am still the same girl with sometimes inappropriate jokes, who likes to play a fool and have fun but I don’t feel the same as I felt a month ago. Even though I have a family here who is always there for me and friends who support me, I’m still alone here. Not lonely, but alone, independent, out for only myself. Since the moment I waved goodbye to my Estonian family in Tallinn there has been a strange feeling inside me, specifically a combination of feelings that I never acknowledged that much. Enormous responsibility, constantly thinking forward, greater self-control and frequent motivational speeches to myself have become normal. I don’t feel uncomfortable, the changes in me just feel very unfamiliar. I have made my life so much easier with not caring too much about the things I shouldn’t care about and it seems to me that I left overthinking to Estonia, too. Some days I don’t recognise myself.. I used to think that I’m independent but now I have realised that I still depended a lot lot on my closest people. Here, the direct support from my family is not there. I talk to them often and they are more important to me than they have ever been but actually they are not here. Only way to cope has been to learn that I can only count on myself and only I am responsible for what I do, say or think. Only I can make myself feel good. I am honestly working so hard on my mindset every day because it’s so much easier to fall apart here than in Estonia, I want to prevent that and be ready in case that happens.

I told myself before coming here that if I don’t have big wishes then there is no way to dissapoint. I am so proud of myself that I came to Germany without foolish hopes and expectations and started on a ‘blank sheet’. I came here with very modest plans and realistic thoughts and I am so thankful to myself for that. It makes everything easier.


Teguderohke nädalavahetus // Busy Weekend

English below ↓


Käes on uus koolinädal ning selja taha on jäänud üks tore nädalavahetus.

Processed with VSCO with c1 preset
Julieta ja mina // Julieta and me

Reedel peale kooli läksin välja sööma ja koolilinna Friesoythet uudistama koos uue sõbrannaga Argentiinast. Temagi on vahetusõpilane ning hästi vahva oli vahelduseks rääkida ainult inglise keelt, niiet ei pidanud peale igat paari lauset ütlema “Noch einmal, bitte langsam” (“Palun ütle aeglaselt uuesti”). Sõime kõhud pitsat täis, külastasime vist kõiki riide-, kinga- ja kosmeetikapoode, mille lähikonnast leidsime ning kõndisime istumiskohta otsides tervele linnale tiiru peale. Meie õnnetuseks ühtegi parki ega pinki me ei silmanud.

Laupäeval käisin esimest korda ujumistrennis ning pidin üllatusega tõdema, et kuigi minu trennitegemisse oli Eestis jäänud aastane paus, siis püsisin päris edukalt vee peal ja liikusin isegi edasi. Peale trenni pidin end kiiresti valmis sättima, et kohtuda sõpradega Eestist. Umbes kuu aega enne Saksamaale tulekut käis meil Eesti kodus külas heade sõprade pere Braunschweigist, nad pakkusid lahkelt, et saavad juba osa minu asjadest Saksamaale viia ning nüüd, sel nädalavahetusel, tulidki nad neid ära tooma. Lisaks käisin koos nendega Thüle looma- ja lõbustuspargis. Ilm oli pisut kehvavõitu, aga see ei rikkunud kellegi tuju, sest taas eesti keelt kõneleda oli kõigil hea meel.

Nädala viimasel päeval sain kaua magada, lausa kella 10-ni hommikul. Keskpäeval istusime perega 6-kesi autosse ja sõitsime jõe äärde, kus kohtusime teiste kohalike peredega, et võtta ette ühine kanuumatk. Algne plaan nägi ette, et sõidame poolteist tundi ühes suunas, siis einestame ning peale kehakinnitamist aerutame sama kaua tuldud teed pidi tagasi autode juurde. Päris nii aga ei läinud, sest nagu Eestiski, oli ilmataat terve suve palju päikest ja kuuma toonud ning jões polnud just eriti palju vett. 1,5-tunnine sõit kulges mööda jõe põhja lohisedes ning kohutavast pingutusest olid kõigil kõhud nii tühjad ja käed nii väsinud, et tagasi ei sõitnud me mitte paatide, vaid autodega, mis kuidagi kohale toodi.

PS! Alla kerides leiab veel pilte!


New school week has arrived and one great weekend is over.

On Friday after school I went to discover my school town Friesoythe with my new friend from Argentina. She is an exchange student, just as I am, and it was so good to speak only English for a change. I didn’t have to say “Noch einmal, bitte langsam” (“Say it again, slowly, please”) after every other sentence and it was good to know that we both were completely understood. We went to a local pizza place, stepped into every clothing, shoe and make-up store we could find and walked around the city looking for a nice place to sit. Unfortunately we couldn’t find any parks or benches we liked.

Processed with VSCO with g3 preset
Tier- und Freizeit Park Thüle

On Saturday I went to a swimming training for the first time and surprisingly even after a 1-year pause from sports I still floated on the water and even moved forward. After the training I had just a little bit time to get ready to meet my friends from Estonia. We had a lovely family from Braunschweig at our Estonian home about a month before I came to Germany. They are our old family friends and they kindly offered to take some of my stuff to Germany with them and so this weekend they came to bring those to me. We visited an animal and adventure park called Thüle as well. The weather wasn’t the best, but it didn’t ruin anyone’s mood because we all could speak Estonian for a change.

On the last day of the week I had a nice long sleep, until 10 in the morning. Around 11.30 our family of 6 sat in the car and drove to a river. There we met other local families and went to a canoe trip together. The plan was to paddle for 1,5 hours, then  have a small snack pause and paddle back for another 1,5 hours. But it didn’t go that way because as in most of the Europe, the weather had been hot and dry for the whole summer so the river had not enough water in it. The paddling took more time than expected, we got stuck into the river bottom a couple of times and after the tiring one-way trip we were so hungry and exhausted that we didn’t go back with the boats as planned but by cars.


Kool ja kodu // School and home

English below ↓


Esimene koolinädal võõrsil hakkab tasapisi lõpule jõudma. Ärevus on asendunud turvatundega, igatsus rutiiniga.

Olen oma uues kodus olnud täpselt 6 päeva ja veidral kombel tundub kõik juba kodune  – tee kooli ja koju on selge, klassikaaslaste nimesid tean juba peast (95%) ning ka peres olen teistega täiesti võrdne liige. Eks palju ole veel uudistada, aga tänaseks olen juba piisavalt uue elukohaga kohanenud, et siin ennast mugavalt tunda.

Koolis käin ma väikeses linnas nimega Friesoythe ning elan sellest 20-minutilise bussisõidu kaugusel. Kui enne kartsin, et saksa keeles õppimine saab olema üks jube suur kannatusterohke katsumus, siis võin teile kinnitada, et tegelikult pole hullu midagi. Füüsika saab siin kindlasti selgemaks kui Eestis, bioloogias saan hästi korrata juba varem õpitut ning kehalises kasvatuses jookseme ja kargame samamoodi nagu Eestis. Koolihommikuti kell 6 ärkamine nõuab veel harjutamist, kuid igapäevase lõunauinaku tegemise on juba päris hästi käpas.

Minu suure magamisvajadusega on kohanenud ka minu armas vahetuspere, kes oskab juba praegu minu näost välja lugeda, kui väsinud ma olen. Oma uues kodus elan koos ema, isa ja kolme vennaga. Peres kasvab ka tütar, kuid temaga sain veeta vaid mõned päevad, sest temagi otsustas aasta aega õppida välismaal, täpsemalt USA-s ning lahkus täna, neljapäeva varahommikul.

Processed with VSCO with c1 preset
Kell 4 hommikul Bremeni lennujaamas õde ära saatmas. // At 4 o’clock in the morning in the Airport of Bremen.

Hetkel ma midagi rohkem kirjutada ei oskagi, sest kooliväliste tegevustega ma hetkel veel eriti aktiivselt ei tegele (peale magamise muidugi). Tuleval nädalal hakkan mängima kohalikus noorteorkestris flööti, liitun kooli kooriga ning hakkan koos vendadega ujumas käima.

Järgmises postituses puistan ehk pisut rohkem südant, kuid tänaseks on kell juba palju ja rohkem ehk korraga kirjutama ei peagi.

PS! Alla kerides leiad veel mõned pildid 🙂


First school week is about to be over. Instead of feeling anxious I now feel safe and missing home has been replaced by routine.

I have been in my new home exactly for 6 days and it’s weird that already I feel like I’m home: I know the way to school and back, I remember my classmates’ names (95% of the time) and even in the family I am an equal member. True, there’s still a lot to discover but I can say that I’ve adapted enough to feel comfortable here.

I go to school in a small city called Friesoythe, it’s a 20-minute bus ride from home. If before I was afraid that studying in German will be an awfully difficult challenge, then now I can guarantee you that it’s not that bad. Here I understand Physics better than in Estonia, in Biology I have an oppurtunity to rehearse what I’ve already studied in my homeland and in PE we run exactly the same way as I’m used to. Waking up at 6 o’clock in the morning needs practise, but I’ve deifinitely mastered napping in the afternoons.

My lovely host family has already adapted with my big need of sleep and they can already tell from my face how tired I am. I have a family of 6: a mother, a father and three brothers. In the family there’s a sister as well, but I could be with her for only few days because she decided to study one year abroad as well, in USA. She left today, on Thursday really early in the morning.

Right now I don’t know what else to write because I haven’t been really active in after-school activities (other than sleeping). Next week I’ll probably join local youth orchestra, school choir and go to swimming training with my brothers.

Maybe in the next post I’ll talk a bit more about my feelings and thoughts but today it’s already so late and I guess perhaps there’s no need to write too much at once.


Mõned pildid // Some pictures:

Processed with VSCO with c1 preset
Saksamaal süüakse minu jaoks pisut liiga palju valget saia, kuid üllatus-üllatus, siin leidub ka midagi musta leiva armastajale. See pole kaugeltki mitte sama, mis eesti leib, kuid siiski eelistan seda valgele saiale. // In Germany it’s common to eat a lot of white bread, but surprise-surprise, even a black bread lover can find something for themselves here. It’s not exactly the same as Estonian black bread, but I still prefer it to white bread.
Processed with VSCO with c1 preset
Pilt aasta alguse seminarist, kuhu tulid kokku õpilased igast maailma otsast. Pildil on õpilased Eestist, Ungarist ja Itaaliast. // A picture from orientation week to where students from all over the world came together. In the picture are students from Estonia, Hungary and Italy.
Processed with VSCO with g3 preset
Hüvastijätt uue armsaima vahetusõpilasega Türgist. Peale pildi tegemist sõitsime mõlemad oma vahetusperede juurde. // Saying goodbye to the sweetest exchange student from Turkey. After taking the picture we both took the trains to our host families.

Head aega ja tere! // Goodbye and hello!

English below ↓


12. augustil Eesti aja järgi kell 15.05 maandusin Hamburgi lennujaamas. Praeguseks hetkeks on esimene aasta alguse seminari päev Saksamaal läbi. Siin on ausalt öeldes kohutavalt keeruline, sest kogu aeg pean kõrvad kikkis kuulama, et midagi aru saada. Sellega käivad kaasas igatunnised peavalud, aga asi pole nii hull, kui saabudes tundus ja põhiideest saan igaühe jutus peaaegu aru, aga vastamisega on keeruline.
IMG_8321.JPG

Igal vabal hetkel kipub nutt lausa vägisi kurku.. sest esimesel õhtul mõistsin, et koju enam ei saagi. Tegusatel hetkedel pole üldse hullu, aga iga pausi ajal on küll kurblik tunne. Minu vahetusaasta algas ametlikult sellega, et ma sain aru, et jõudsin vahetusaastale. Enamustel juthub see pisut hiljem, aga mina võin vist päris kindlalt öelda, et mulle on kohale jõudnud, et nüüd ongi ees pikk aasta kodust kaugel. Või noh, uues kodus..

IMG_1345

Eestis oli mul väga kena hüvastijätt kõige kallimate inimestega. Emotsioneerisime perekondlikul peol eestlaslikult vähe, kuid lennujaamas vesistasid silmi ka kõige tugevamad.

Saadan Eestisse palju-palju kallisid ja rohkelt häid mõtteid. Olge tublid!


My plane landed on 12th August at 3:05pm (Estonian time) in Airport of Hamburg. At the moment the first day of orientation week in Germany is over. To be honest, it is damn difficult here because every second I have to listen very closely to understand at least a little. It brings me headaches every hour but it’s not as bad as it seemed at the very first moment because I can almost understand the main point of people’s talk. Answering is difficult, tho.

Every moment when we don’t have an activity I feel as I am about to cry, at busy moments I don’t remember the sadness. The first night here I realised that I won’t go back to Estonia any soon. For some people the realisation that they have made it to their host-country comes later, but I think i can say that I officially understand that there’s a long year waiting for me away from my home. Or well, in my new home..

In Estonia I had a really nice little goodbye party with the closest people. As it is common in Estonia, we didn’t have too many emotions at the party, but in the airport even the strongest had a tear in their eye.

I am sending tons of hugs and lots of good thoughts to Estonia. Be well, all of you!

IMG_8359